Peale ligi 10-aastast ettevalmistust laste saamiseks, 9 IVF kuuri 4 aasta jooksul, mitmeid tuhandeid eurosid, 6 narkoosi, lugematuid haiglas tilguti all olemisi, kõhusüste ja ülekilosid, neelatud tablette, hüsteeriahooge ja pisaraid, varjamist sõprade, pere ja töökaaslaste eest jõudsid teadus ja minu keha kokkuleppele, et võiks rasedus õnnestuda - ja hoopiski loomulikul teel. Kes tahab, võib kõigest ise lugeda - tegin alles nüüd oma IVF päeviku taas avatuks ja jätkan vaid mõne meditsiinilise sissekandega, kuniks laps sünnib.

Monday, March 29

Rõõmus

Tunnen et olen tööl enesekindlust tagasi saanud ja hakkan jälle ülbikuks muutuma. Mis need tänapäeva noored assistendid ette kujutavad endale? Kohe näha, et pole sõjaaegset raskust tunda saanud, ütleks minu vanaema!

Isiklikus elus täiega jama - tervis veab alt. Päevad olid jaanuaris ja siis alles märtsil lõpus. Nagu peaaegu 2 kuud vahet, mis mõttes? Kuidas mul on võimalik niiviisi tsüklit arvestada, palun?

Kodus on see-eest kõik okei ja poleks paremat plaani alustada laste saamisest täpsemalt rääkimist. Võtan selle plaani.

Thursday, March 11

Hakkasid

Kõige ebasobivamal ajal hakkasid päevad. Küll see on ikka alati nii kurvaks tegev ja ebameeldiv, ebaregulaarse tsükliga ei ole võimalik mitte midagi planeerida!
See seletab eilset tüli elukaaslasega ja suurt shokolaaditahvlit, millele ma ei ei suuda kuidagi öelda... pool on söödud.

Monday, March 1

Pole rase

Tegin just rasedustesti, sest päevad on hilinenud üle 2 nädala. Ei näidanud midagi! Olin nii kurb ja pettunud, sest lootsin, et raseda tool tööl on ikkagi kuidagi hästi mõjunud... tegelikult ma ei usu nendesse asjadesse, aga kõik on nii positiivne olnud, elukaaslasega ühe joone peal...

Mis ma ikka ennast petan. Raseda tunnet ju ei olnud nagunii. Ei valutanud rinnad, ei ajanud iiveldama.