Plaanipärane

Häid jõule, arvasid päevad, ja tulid kohale. Ma väga vabandan, see blogi ei ole nõrganärvilistele.

Pühad tulemas

Mulle ei meeldi sugugi, et selline nõme pühade sattumine nädalavahetustel on sel aastal... see kohe väsitab ETTE.

Konsultatsioon nr 2

Saabusin just tööreisilt eile ja täna oli kohe arsti konsultatsioon. Seekord siis juriidiline ja praktiline. Nimelt, et sada kunstviljastamisele üldse, peab naine läbi tegema kohustuslikud ravid, seejärel mitmed uuringud ja ootama paar aastat. Alles siis saab panna arst diagnoosi, või suunata viljatusarstile, kes paneb diagnoosi. Seejärel peab naine tegema palju värskeid spetsiaalseid analüüse, näiteks andma kõvasti verd ja muud näidud lisaks, ja see kõik võtab väga palju aega ja jooksmist.
Kuna ma käin eraarsti juures, sest mul pole teragi kannatust, siis need asjad on mul küll kallid, aga see-eest sain enamvähem ühe korraga tehtud ja tuttavas kohas samuti.
Siis peab tegema mees mitmed testid. Nii tund aega läks tal aega, verd võeti kõvasti ja muidugi väike purgike tuli ka täita.
Aga see konsultatsioon on siis juba nn kolmas ametlik samm, mille eelduseks need eelmised sammud on.
Seda muidugi juhul, kui sa soovid riigi poolt rahastust ega pöördu vaid erakliinikusse.
IVFiga tegeleb Eestis väga väike arstkond, muide.
Konsultatsioonil vuristas hästi sõbralik ja tore naine kõik asjad ette, millele tähelepanu pöörata. Detailideni selgitas, mis meid ees ootab, millised stsenaariumid on võimalikud, mis dokumente on vaja, millal süüa, millal mitte ja kui kaua läheb aega, kui kaua kestab ravi, kui ei õnnestu, mis siis tehakse, millal tehakse järgmine katse, mis see katse üldse on, kui palju raha kulub, kui palju saab haigekassalt raha tagasi küsida.
Et mis ravimeetodid ja ravimid ise on, sain ka süstalt proovida.
See kõik oli väga põnev, aga selline hirmutav ka. Et nüüd ongi nii? Et hakkangi investeerima, ja tagasiteed ei ole?
Põhimõtteliselt mitte. Saime kaasa lepingud, millega tutvuda ja mida allkirjastada. Elukaaslane pidi koosolekule jooksma, võtsin paberid enda kätte. Kui ma talt pärast küsisin, "kas tundus kõik normaalne ja on ok?", siis ta ütles et "normaalne ei ole, aga noh eks peab siis nii tegema".
Aga ega tema ennast süstima ei pea hakkama. Tema peab paar korda lihtsalt "annetama".
Õnneks lepingud olid arusaadavad, aga tõesti - on olemas eraldi asi nagu kunstviljastusseadus. Väga ininlik ja hea, et reguleerib.
Ma sain teada, et mul on võimalik annetada enda munarakke teaduslikeks uuringuteks, kui ma sellega nõus olen. Muidugi olen!