Ei ole triibulisi

IVF vol 2 on ametlikult läbi ja seekord jälle ei õnnestunud. Ma olen kuradi õnnetu. Arst oli toru otsas tore ja lohutas. Ütles, et ega ma ei saagi ise midagi teha. Ja et ennast süüdistada ei maksa. Ja et küll siis järgmine kord vaatame, mismoodi, st millise skeemiga me teeme.

Kokku võttis seekord kogu asi aega kõnest arstile mai lõpust aja saamiseks kuni tänaseni ehk ametliku "ooteaja" ja veretestiga kinnituse saamiseni aega nädal rohkem kui 2 kuud.

Kuna on vol 2, siis ma ei ole veel nutma hakanud. Aga eks ma nädalavahetuse tahaks maha magada. Kerge depressioonilaadne asi hakkab tekkima. Äkki ei saa lapsi, mitte kunagi? Ma ei jõua neid "edu"lugusid ka enam kuulata, need ei ole ju minu omad?
Muidugi ma süüdistan ennast. Süüdistan teisi ka. Inimene on ju nii ehitatud, et kuskilt peab viga otsima...

Aga tänasest võin juua veini jälle. Ja kuigi teen enda tromboosisüste järgmise nädala keskpaigani, nii et kõhusinikatest ma veel ei pääse, siis vähemasti saan südamerahuga võtta ette trenni ja kaalulangetuse jälle.
On aeg taas oodata, et saaks minna kolmandale roundile.
Eks siis jälle kirjutan, vaevalt, et enne uudiseid on.
Kui, siis kaalulangusrindelt. Lähen piitsutan oma mured ja süümõtted ära.

Ilmselt novembris, detsembris saab uuesti proovida.