Head vana aasta lõppu

2012 lõppeb homme. Head 2013 ootust! Ja seda teist, palju suuremat - et millal esimest saab ootama hakata.

Minu suur saladus tuli välja vist

Kuna ma praegu elan sellist "joon veini" elu ehk see pole keelatud ja kuni järgmise aasta veebruarini ei ole ilmselt mingeid ravikuure plaanis, siis ükspäev just nimelt veinitades lipsas muu jutu sees mu sõbranna veidi veinisest suust number 99 mitte ainult meie seltskonnas välja ja terane tütarlaps, kes seda blogi siin nähtavasti loeb, tegi kiiresti omad järeldused... Juhul kui nii on, siis nüüd sa tead. Ja me võime sellest teinekord ka niisama rääkida. Suures seltskonnas aga ei ole minust sel teemal arutlejat... pisar tuleb silma, sest endast on kahju. Minu 2012 ehk suur lootus, et ma ei pea 2013 vastu võtma ikka lootusetus olukorras "ikka ei ole rase", on ju luhtunud.

Minu selle aasta uusaastasoov on, et 2013. aasta lõpetaksin ma kas lapseootuses või juba lapsega.
Kõik head soovid on teretulnud ja ma ise proovin mõelda ainult positiivselt.
Head vana aasta lõppu!

PS vahetan selle päisepildi ka ära. Not born in 2012 oleks korrektne? Aga panen ilusa pildi sellelt lehelt: http://capturedbycarrie.com/blog/2010/05/24/newborn-baby-twins-photographer/.

99

Uudiseid tõesti ei ole, aga kirjutamist küll. See 99 on number päevades, kui kaua ma pidin ootama enda "päevi". Hea et ei ole see näiteks mu kaalunumber, kuigi ka see ei ole vähenenud, kui siis vast taastunud paari kilo võrra tõusnu võrra.
Just nii võib juhtuda, kui sul on PCOS või sellest tulenev ebaregulaarne tsükkel.

Augustist alates elasin kui mingis ootuses, et kas mahub 3. IVF sellesse aastasse. Kõik oli välja kalkuleeritud, et 4x päevad peavad olema, ja siis saab jälle ralliga startida.
Paraku ei ole ma üldse nii õnnelik kui paljud, kellel on aastas 12-14 korda tsükkel, mis tähendab, et nad saavad rasestumist proovida nagunii hulka tihedamalt kui need, kel on harvem või siis üldse ebaregulaarne.

Viimati oli mul väga pikk paus sees mitmeid aastaid tagasi, kui ma ka arsti juures kontrollis käisin ning mulle määrati tsüklit taastav ravi. Kui vähe ma siis kõigest teadsin! Mingid rohud, mingid päevade lugemised, basaaltemperatuur? Mõni arst vaatas nagu ufokat, et kuidas siis ei jää rasedaks, naine oled ju ja noor? Nii et ei ole paraku nii, et ma olen 23 ja jään rasedaks nagu naksti või olen enda lapsetegu edasi lükanud karjääri tõttu ja nüüd olen vanur ja hädas, ehk ka ülekaalulisusega. Ei. Ma olen juba 10 aastat arstide vahet jooksnud oma erinevate probleemidega.

Seekord oli igatahes nii, et kuigi ma tean et füüsiliselt ei ole võimalik mul rasestuda ilma arstliku vahenduseta, nii et ma enam ei jookse lootusrikkalt testi tegema apteeki. Küll aga on selline närv alati sees, et mis siis nüüd halvasti on? Nii et teen selle testi psühholoogilisel kaalutlusel, et üks "asi" on välistatud. Sel korral pidin testi tegema hoopis sellepärast, et mul oli tööl tervishoiu kontroll, kus oli vaja kirjutada, kas oled rase või ei. No ma siis tegin ära. Lisaks saan alati kinnituse, et ma pole rase, ka kohe peale testi tegemist, juba sellepärast, et siis "vabaneb" organism tundest, et midagi on viltu, ja alustab tsükliga.

Aga kui päevad ei alanud hoolimata "lubavatest" kõhuvaludest ka paari kuu pärast - mis sest, et nii mõnigi kord oli tampoon teise käekotti jäänud, ka kindel "murphy" esilekutsumine, helistasin lõpuks arstile. Et uurida, mis jama on ja samas ka tühistada mulle broneeritud IVF.
Arst jälle oli väga mõistlik, kuulas ära ja tekitas mulle vastuvõtuaja.

Ühel eriti lumisel ja kiirel päeval novembris saingi teada, et minu PCOS on jälle võimu võtnud. Kohe operatsioonile ei pea minema, kuid tsükli taastamisega pean jälle vaeva nägema, ütles arst. Samas oli ta mõistlik ja soovitas mul kuuri alustada peale jõule, kui on kiire ja ebaregulaarsete söömiste aeg, kuna ravi on jälle range ja midagi vahele jätta ei tohi.

"Õnneks" unustasingi ma võtta retsepti välja ja koos jõuludega saabus ka tsükkel. 99-päevane tsükkel on minu rekord, ja see pole kindlasti neid, mida ma tahaks uhkelt kuulutada.

Kogu aeg on sellise puudega inimese tunne. Nii nagu vaegkuuljad või -nägijad olen mina vist vaegviljastuja. Aga mul on hea meel (oleks ma iial osanud nimetada seda?), et mul on oma päevade üle hea meel. Kui nii võtta, siis see on peaaegu et 3 kuud ootust, nagu oleks esimene trimester läbi...
Ma hoian pisaraid tagasi, sest jälle on kahju raisatud ajast. Ja minu 3. IVF jääb ilmselt veebruarikuusse.
Hetkel ma isegi ei tea, kas ma võtaks neid rohtusid nüüd või ei...? Mõttekoht.

Aga ühtlasi vaatan möödunud aastat kui üht kogemuse saamise ja õppeaastat - peamised teadmised on sellest, kuidas üritada salaja rasestuda, kuidas toime tulla ebaõnnestumisega ning aru saada, kes ja mis on sinu elus tähtsad. Ja muidugi on hea meel, et võrreldes 5 aasta tagusega on arstide teadmised samuti arenenud, ja tänu meditsiini võimsusele hoian ka mina veel lootust kõrgel, et äkki kõik õnnestub.

Praegu aga pühade tilulilu ja tralli vahel pole eriti aega muretseda. Kirjutan jälle, kui on uus ralli.