Peale ligi 10-aastast ettevalmistust laste saamiseks, 9 IVF kuuri 4 aasta jooksul, mitmeid tuhandeid eurosid, 6 narkoosi, lugematuid haiglas tilguti all olemisi, kõhusüste ja ülekilosid, neelatud tablette, hüsteeriahooge ja pisaraid, varjamist sõprade, pere ja töökaaslaste eest jõudsid teadus ja minu keha kokkuleppele, et võiks rasedus õnnestuda - ja hoopiski loomulikul teel. Kes tahab, võib kõigest ise lugeda - tegin alles nüüd oma IVF päeviku taas avatuks ja jätkan vaid mõne meditsiinilise sissekandega, kuniks laps sünnib.

Tuesday, December 9

Ootasin pingsalt arstile minekut

Seekord on ju rakud külmas ja lootsin väga minna uuele katsele juba sel kuul! Aga nüüd loomulikult minu tsükli-Murphy ilmutas end - ja kõik olulised kuupäevad sattusid pühadele, mil arstid puhkavad! 
Arstile helistasin ja tegid pildi kiiresti mulle selgeks.
Õudne, jälle pinge üleval. Ainus, millega ma end lohutan, on see, et ei pea veretäpilist riietust ebaõnnestunud süstide pärast kartma, nagu ükskord juhtus (sõitsime sihtkohast 20 km tagasi koju, et ma saaks kleidi ära vahetada...), ning samuti olen normaalsaleduses ehk mitte silmapaistvalt 5. kuu kandis nagu tavaliselt süstimise perioodil...

Noh, siis järgmisel korral.

Samal ajal käisin täna ka teise arsti juures, kes endiselt ei ole rahul minu kortisooli tasemega ning nüüd ilmnes, et ka raua laovarud on tühjad. Just nii ta väljendas end, ja ütles et ferritiin on madal... hakaku ma rauda võtta!
Seda õudust siis hakkab näha olema, kui palju see seedimist mõjutama hakkab. Mõned muljed on kül juba praegu vaevusi tekitavad.