Peale ligi 10-aastast ettevalmistust laste saamiseks, 9 IVF kuuri 4 aasta jooksul, mitmeid tuhandeid eurosid, 6 narkoosi, lugematuid haiglas tilguti all olemisi, kõhusüste ja ülekilosid, neelatud tablette, hüsteeriahooge ja pisaraid, varjamist sõprade, pere ja töökaaslaste eest jõudsid teadus ja minu keha kokkuleppele, et võiks rasedus õnnestuda - ja hoopiski loomulikul teel. Kes tahab, võib kõigest ise lugeda - tegin alles nüüd oma IVF päeviku taas avatuks ja jätkan vaid mõne meditsiinilise sissekandega, kuniks laps sünnib.

Monday, June 1

Ikka veel pole alanud???

Nüüd olen ma juba päris närvis. 22. aprillil oli viimane tsükli algus. 12. mail oli Pipelle. Kõik mu analüüsid ja limaskest on korras. Ainult alusta uut. Ja kus on päevad? Ei ole! 40 päevast räägime siin juba. Frustreerib ja närvi ajab. See ei aita ju stressi langusele kaasa? Pigem olen siin rohkem stressanud ja nüüd on hoopis haigus platsis, selline tavaline rögaköha koos väikese tüütu palavikuga. Selle asemel, et nautida sooja ilma õues, istun mina toas ja stressan. Küsimusi on palju - kas see Pipelle läks nüüd raisku? Millal ma saan uut, seekord 8. satsi IVF-i alustada? Kas jälle läheb kuu aega (mu elust) kaotsi? Arst ei võtnud ka toru vastu, pean homme uuesti helistama ja veidi konsulteerima. Tahaks väga teada, kas see kuradi stressihormoon on alanenud või mitte. Hetkel on ta ilmselt kõrge, kuna ma olen ju haige. Muidu üldiselt kortisool peaks olema see, millest ma räägin. Ma ju pole arst.