Peale ligi 10-aastast ettevalmistust laste saamiseks, 9 IVF kuuri 4 aasta jooksul, mitmeid tuhandeid eurosid, 6 narkoosi, lugematuid haiglas tilguti all olemisi, kõhusüste ja ülekilosid, neelatud tablette, hüsteeriahooge ja pisaraid, varjamist sõprade, pere ja töökaaslaste eest jõudsid teadus ja minu keha kokkuleppele, et võiks rasedus õnnestuda - ja hoopiski loomulikul teel. Kes tahab, võib kõigest ise lugeda - tegin alles nüüd oma IVF päeviku taas avatuks ja jätkan vaid mõne meditsiinilise sissekandega, kuniks laps sünnib.

Friday, January 22

Üle pika aja arstil nädalal 37.

Ma olen muidu ämmaemanda juures käinud. Nüüd aga lõpuks määrati arst, et uurida vajalikke andmeid nagu lapse kaal, analüüsid jälle jne. Seega, käisin - tehti UH ja küsiti vaevuste kohta (mul neid eriti ei ole, viimane kuu käsil, kuid samas ei esine sügelust, turseid ega suuremat sorti valusid - kui, siis vaid ninakinnisus, ja see on OK kõigi teiste kõrval). Olin unustanud uriinianalüüsi viia, mõtlesin, et see jääb ämmaka ajaks veebruari algusse. Lisa-analüüse ei määratud, aga uus UH küll - tuleb välja, et peab kontrollima, kas laps ikka kosub piisavalt. Kahe nädala pärast seega uus doktorivisiit. Siis on 39. nädal.

Tuesday, January 5

Uus aasta, sama ämmakas - 35. nädal

Head uut! Tänane ämmaka visiit läks kenasti, jälle olid analüüsid kõik head ning raud tõesti ei olnud kriitiliselt madal, nii et mu peedisöömine on aidanud. Lisaravimeid jne peale ei pandud. Juurde võtsin seekord 2600g (vist pidi normaalne olema). Laps endiselt peaseisus, kuid ei ole veel vajunud. Väga uduselt ja ähmaselt nägin monitori pealt ka lapse rusikat ja nägu. Kui doppleriga südant kuulati, siis puksis vastuvõtlikult. Nüüd jään ootama arstivisiiti, mis on alles 37. nädalal... tunne on, et siis ju enam nagunii midagi teha ei saa - kui on liiga suur laps, siis noh, on liiga suur? Väike närv on kergelt sees.