Siirdamine

Eile, kui ma ka peamiselt kodus vegeteerisin, peale eriti kehvalt veedetud ööd, helistas mulle arst, ning tõmbas siirdamise esialgu plaanitud neljapäevalt kolmapäevale. Ehk tänasele. Ma ise pean seda jälle heaks märgiks - on ju täna kevade algus. Ja seega - millegi ilusa algus!

Täna hommikul siis ärkasin suurest uudishimust kell 6 paiku juba, hull pissihäda oli. Aga tegelt tuleb siirdamisele minna täis põiega! Niisiis käsin ikkagi vetsus, kuna aega veel oli, ja jõin peale 2 tassi vett.

Õues on juba hommikuti valge, nii et und enam ei tulnud, ja minu kõrval magusalt maganud elukaaslane, kes üldiselt ka varakult ärkab, viitsis veel voodis minuga aega veeta.

Kuna tema tööpäev algas varem kui mina arstil pidin olema, siis läksin ma pakaselise päeva puhul mitte auto vaid taksoga. Ega ei viitsiks küll sellise külmaga mingisse külma autosse istuda, ausalt!

Olin ainuke arsti ukse taga ning ootasin kannatlikult oma järjekorda. Kutsuti sisse ja seekord oli erinev laboriarst, kes mulle siis tulemusi rääkis. Olid head uudised - esmaskordselt olid rakud nii tublid, et 3 neist läheb külma!!! Ja kuigi ma loodan, et neid elus rohkem vaja ei ole, siis vähemasti on nad olemas.
Üks rakuke oli selline kahtlane, et teda peab veidi jälgima...  aga tervelt KOLM! Milline progress :)

Ja siis ta küsis mult luba, et kas võib 2 "ilusamat" panna siis istutamisse. Muidugi ütlesin ma jah :) Kaksikud oleks nii ägedad... meie peres on juba ühed kaksikud vanemas generatsioonis, nüüd võiks ju ühed veel tulla? Ja ma olen kursis, et sageli üks neist ei arene kuskile, aga loota ju võib.

Protseduur oli valutu, kuigi kõht on mul ikkagi mingi veidi nagu vaala oma. Omaette teengi nalja, et kujutan juba ette, et olen rase. Aga kui oled rase, siis ju tead vähemalt ja arvestad sellega, aga praegu ma ei ole valmis selliseks maoks, mis muidu tuleb ette 5-7 kuise ettevalmistusega :D

Siis arst arvaski, et kui on vaja, siis võin minna tilgutisse, kui ikkagi väga toonusesse läheb kõht. Soovitas üldiselt palju juua, kuid ka valgurikast toitu selle tõttu süüa. Ma teen mida iganes!
Taksoga jälle koju. See viiekas nii lühikese sõidu eest ei tundugi nii koletult palju, võrreldes kõikide teiste kuludega!

Kodus sõin kohe kodujuustu ja muna (valk ju!), redist ja suitsukala-teraleiba. Jõin küll kohvi (jaa, tean, see viib kaltsiumi jälle kehast välja), aga jõin vett peale.
Gaaside vastu võin võtta Espumisani. Ja muidu ongi siis 2 rohtu - Crinone ja Dexamethason.

Nüüd on umbes 2 nädalat ootust. Kuna mul on ka sünnipäev just sealkandis, siis loodan saada maailma parima sünnipäeva uudise. Kuid samas olen valmis ka negatiivseks uudiseks, ning loodan, et siis sünnipäevapidustused korvavad selle kurbuse.
Aga ma proovin üldse mitte nii kaugele mõelda. Enne on veel munadepühad ja kellakeeramine ja kõik muu taolin.

Head kevade algust, ma ütlen!

Punktsioon nr 3

Täna hommikul ärkasin lausa ilma kellata. Tavaliselt mul sellist oskust ei ole. Aga nagu olin kartnud, magasingi halvasti. Küll magasin ma unes sisse, küll unustasin vajalikud ravi- ja anesteeripaberid maha, küll avastasin seda liiga hilja, siis sõitsin koju tagasi, olin ummikus ja ei jõudnudki protseduurile.
Seega hommikul valmistusin varakult - pesin end ära, panin mugava kleidi selga, panin juuksed patsi ja null meiki. Samuti võtsin jalanõude jaoks kilekoti, sest no mul tõesti ei ole susse. Ja hommikumantlit mul ka pole, nii nagu normaalsetel inimestel tavaliselt on.
Elukaaslane pidi tööle minema nagunii, nii et läksime koos.

Alati on seal hull jama nende riietehoiuinimestega. Üks eriline tänitaja on seal. Ma mõtlen, et miks ta alati peab nähvama seal... proovin siis alati olla väga viisakas ta vastu, et tal tuju paremaks läheks ja ta poleks nagu väike lõukoer.

Riided oli vaja ära panna ainult mul, nii et koridoris siis elukaaslane ootas mind. Tema siirdus juba tuttavasse kabinetti. Ja oma sõnul olid seal ikka need samad kortsunud, kolletunud, kleepunud ajakirjad. Kuid oli siginenud telekapult vähemalt - varem on ainult telekas olnud. Siiski siiski, kanalitest olla olnud vaid ETV ja K2, nii et erilist pinget (või kuidas seda öeldagi?) ei pakkunud.
Muidugi rääkis ta humoorikalt veel sellest, kuidas tegemist on vabrikuga - üks läheb sisse pea et samal ajal, kui teine alles jõudis püksiluki kinni tõmmata.

Samal ajal koridoris. Mina olin seal enda koduses riietuses, kui märkasin ühte veidi liiga tuttava näoga meest. No see see on, see Eesti! Tegemist oli minu töökaudse tuttavaga, ning tema naisega. Kes on mõlemad minust vanemad. Keerasin näo eemale ja panin käe ette, õnneks oli meie vahel ka põõsas, ja mees ei istunud täitsa minu kõrvale ka... ehh. Jääb vaid loota, et see mees läks kuskile kabinetti, ja mind ei sõidutatud samal ajal teadvusetult temast mööda. Ma lohutan end, et äkki olin tavapärasest erineva soenguga ning meigita, ja sa ju ei otsi tuttavaid sellises kohas...
Aga kriipi on ikkagi, kui kohtud seal kellegagi!

Siis läksin juba protseduurituppa, kus jälle suur seltskond mind tervitas. Seekord vist residente ei olnud, ja kõik olid üldse sellised vaiksed, keegi enda nimesid ei deklameerinud. Mingi teine õde oli kui tavaliselt, aga väga viisakas. Välimuselt meenutas natuke Elisabeth Olsenit... ja siis oli üks hästi tore ämmaemand, keda ma kindlasti enda ämmaemandaks tahaksin (jätsin ta nime meelde).

Seekord ei olnud probleemi mingi anesteesi-seguga. Tehti kohe laksti kokteil valmis ja kui kanüüli kaudu see sisestati, siis tundsin kohe, et jõudis kohale. Kõige viimaseks jõuab alati pähe, aga huuled hakkavad veidi surisema.
Üldiselt, ma ei kujuta ette, kas heroiinikutel on nii? Et jäävad laksust magama ja siis on nagu poolunes? Mina igatahes olin täitsa audis.

Kuulsin, kuidas mind juhendati voodisse, ja siis natuke pikutasin veel. Ikka selline katkine tunne oli.
Veidi aja pärast tuli see tore ämmaemand ja teavitas mind võimsast saagist (19) ning andis paberi koos juhenditega.

Seekord ei pea ma tilgutirallit tegema, selle asemel pidin aga kohe alustama Dexamethasoniga, mis väidetavalt peaks aitama organismil rasedust kergemini vastu võtta. Et nagu immuunsustugevuse vähendaja. Saab guugeldada, kui vaja... ma pole seda veel teinud.
Samuti pean kohe täna õhtust alustama säilitusraviga (Crinone 8% geel õhtuti torusse).

Kutsusin endale takso ja läksin riidehoiust läbi. Tädike oli seal ja imestunud, et kuidas ma nii kiiresti juba jalul ja adekvaatne... no ju ma siis talun hästi seda narkoosi. :D
Jõudsin käia läbi apteegist ja ostsin rohud välja.

Takso tuli nagu lubatud ja väga ilus ilm oli. Enesetunne oli üsna kehva, heitsin kohe kodus pikali. Kuna ma olen ühel sõbrannal töökoha lähedal, siis tuli ta lõunale, mil mina sõin hommikust. Pärast seda läksin pikali magama, kuni hakkas hullult paha. Kohe nagu palav ja samal ajal külm, selline minestamise tunne tuli peale.
Et leevendada ülekuumust, roomasin põrandale, ja jahtusin veidi. Siis võtsin lonksu vett ja venitasin end  jahedale nahkdiivanile.

Elukaaslane saabus oodatust varem, nii 5 paiku. Selleks ajaks oli mul juba kõht tühi ja julgesin juua natuke puljongit. Vaatasime veidi filmi ja tegelikult nüüd ongi tunne, et varsti peaks magama minema.

Mis on eelmiste kordadega siis erinev?

Panen endale kirja tähelepanekud, et oleks järgmine kord hea vaadata.
Esiteks, seekord ei olnud ettevalmistavas staadiumis vaja käia end vereanalüüsidega torkimas. Teiseks, ravi alustasin juba nagu vana kala. Ma olen ka väga kohusetundlik ravidele alluja. Kolmandaks, mul ei toimunud punktsioon teisipäeval, vaid esmaspäeval. Mu juuksevärv oli teine ja öösärk kah erinev, kui eelmistel kordadel. Mulle kirjutati kohe OHSS vastane ravim, nii et pole pidanud käima tilgutite all (kuigi see veel võib tulla). Mul olid uued rohud. Ma võtsin haiguslehe. Seega, olen stressivabam.
Ja selle võrra lootusrikkam...

Ei ole hea olla

Täna on eriliselt kehva enesetunne. Rallisin korralikult ringi muidugi ka. Elukaaslane arvab, et eks homsest ongi parem. Ma juba eile öösel ei saanud hästi magada, ei tea mis tänasest saab.

Viimane süsti päev!

Täna on möödunud kodus lebotades. Koristasin veidi. Enesetunne on enamvähem, viimastel päevadel märkasin, et kõht tõesti on jälle ümmarguseks paisunud. No hea, et vähemalt sinine ei ole.
Süstid tegin kõik ära - hommikul kell pool 9, siis kell 6 ning ka pool 9. Väga täpne värk!
Ootan põnevusega esmaspäeva, kui tuleb punktsioon.

Uued rohud

Tänasest pean siis võtma seda Orgalutran'i ka. Seda hakkan tegema õhtuti kell 6 paiku. Varem seda pole võtnud... Kõht õnneks eriti paistes ei ole ja enesetunne pole ka halb. Kahtlustan, et nii see siiski ei jää.
Kokku on Orgat 5 süsti. Viimane laupäeval. Loomulikult käisin ka seda otsimas tohutu ralliga. Uskumatu. Hea, et apteeker nalja oskab visata - ühes apteegis ütles, et noh, siin on meil vist rohkem surma, mitte sünni suunitlusega varud...

UH nr x

Käisin juba eiteamitmendat korda ultrahelis kontrollimas, kas munasarjad ikka teevad tööd ja kas rakud arenevad. Kõigepealt muidugi istusin koridoris üle tunni aja, seda polnud ammu juhtunud. Aga no nähtavasti on rasestumise kõrghooaeg ja palju prouasid oli.
Mõni oli välimuse järgi otsustades ülekaalulisem ja/või noorem kui mina, nii et see natuke "lohutas" mind, sest kummutab müüti, nagu ainult vanad paksud ei saa lapsi.
Lõppkokkuvõttes, see ei ole muidugi minu asi, aga mul on hea meel, et ise selle ralli juba 3ndal korral olles, on mu teadlikkus neil teemadel kasvanud. Ja millegipärast saan ma aru, kui privaatne see teema on. Endal on ju nii raske olla sellega, rääkimata siis kõrvalolevatest haletsevatestpilkudest või kommentaaridest "vaata, ma soovitan sulle"... mida SINA soovitad? Sa ei tea ju mitte midagi, mida ma läbi elan.
Paar päris valusat kommentaari olen selle aja jooksul saanud, ja neid on olnud raske endale ratsionaliseerida - inimene ju ei mõtle halvasti, vaid kõige paremat soovides. Aga tõsi ta on - niikaua, kui ta ei tea, ei oskagi ta midagi soovitada.
Milleks öelda - aga äkki sinu ja sinu elukaaslase rakud ei sobiGI kokku, ja te poleGI loodud koos olema? KUIDAS see mind aitab? Siis, milleks, teadmata diagnoose ja meditsiinilisi põhjuseid, viidata teistele, kes on värskelt lapsevanemateks saanud, et näe, nemad KA said, kuigi arvasid, et mitte? No eks siin ongi vastus - kui ei TEA, mis on põhjus, siis võib alati "jopata", aga kui tead, et meditsiiniliselt ei ole võimalik, siis ikka ei hakka nagu lootma ka.
UH läks hästi. Mõlemas munasarjas oli korralik trobikond rakukesi, kes olid juba normaalses suuruses. Nii et edasine ravi koos uute ravimitega (Orgalutran OHSS vastu nt + Gonal 300sid lisaks + Ovitrelle, nagu ikka) võib jätkuda.
Punktsiooni kuupäeva sain ka juba teada, nii et hakkasin vastavalt ka oma nädalat planeerima.

Süstid ja naistepäev

Täna on reede, 8. märts ja naistepäev! Mul on rõõm olla naine. Muidugi kaasneb sellega tohutu piin, nagu käesolevast blogist aru on saada - vaja ikka ju last saada, bioloogiline kell tiksub.
Alati, kui ma alustan uuesti nende süstidega, siis on mul suur mure, et kas ma ikka teen neid õigesti. Nüüdseks on pähe kulunud, et kuna lisanduda võivad alati veel mingid süstid, siis teen seda Gonalit hommikuti enne tööd.
Nii et hommikusse rutiini on lisandunud väike suts ja valmis. Esimestel päevadel loomulikult võtab see kõik aega, sest ega tegelikult ei jää meelde, et saab ka kiiremini. Sätin valmis antiseptiku, vati, süstla jaoks selle väikese otsa (neid on mul üleliia palju, ma ei tea, miks neid sinna karpi nii palju pannakse?).
Ja kuna arst kunagi ütles, et püsti on süsti raskem teha, siis ikka istun maha. Teen süsti enne meiki ära, et käed oleks võimalikult puhtad.
Oma süstiprotseduuridesse ma elukaaslast ei pühenda - ta ei saagi sellest aru, mees on ju. Ju ta teab, et ma saan hakkama ja vajadusel küsin abi. Üldiselt on nii, et eks ta on ka asjalikumaks, samas rahulikumaks muutunud, ning näitab üles huvi mu enesetunde ja edusammude osas.
Kuna täna on reede, ja arst on alles esmaspäeval, siis ma muidugi helistasin talle korra, et kinnitada üle, et ma enne visiiti ikka avan uue paki ehk G300, ja teen juba sealt uue süsti. Varasemalt on olnud skeem et 150 ja 150 ja siis mingi hetk 125 doos, aga sel korral ta kinnitas, et 150 kuni lõpuni välja.
Hea on, kui saab helistada. Arst on selline vaikne ja tasane ja pisike. Ma ei kujuta vist ette, et ta kunagi valju häält teeks. Ja alati vastab küsimustele ka.

Jälle rohud välja osta!

Uskumatu, kuidas mõnes apteegis ei ole KUNAGI neid rohtusid ja mõnes on nagu ALATI. Täna rallitasin jälle 3 apteeki läbi - südalinnas, kesklinnas ja lõpuks Mustamäel. Kokku kulus üle tunni aja!
Mustamäel on äkki sellepärast neid rohkem, et seal on haigla kõrval?
Igatahes. Ostsin täna Gonal 900 (doosiga 150 lähen siin edasi) ja 300. Peaks täpselt jätkuma kuni arstivisiidini järgmisel nädalal.
Jumal tänatud, et sel korral ei ole mingeid suurte nõeltega süstlaid! Suvehooaja mälestused on ju sinikatest tulvil kõht, mis lapsi rannas hirmutas, ja ega elukaaslanegi väga rõõmsalt oma naise ilu ei osanud hinnata.

Põnevus

Alati, kui päevad algavad, on mul närv sees. Kuna nad algasid segasel ajal nagu vist öösel, siis tundus, et õnneks sai täna, reedel, arstile helistada ja öelda, et algas nn "täna". Kuupäevaga nähtavasti algaski.

Alati on talle helistamisega pinge peal ja suur jama! Mingi tund võib vabalt kuluda, enne kui ta üldse kätte saab! Alati telefon kutsub, ja keegi ei vasta. Ja ma tean seda aparaati ta laua peal, kogu aeg keegi helistab...

Arst luges seal päevi ja uuris kalendrit ja arvas, et saab teha küll. Et hakaku ma siis 5ndast pihta süstidega... ja pani aja vaheülevaatuseks UH aja.
Enne seda aga tuleb teha suurem väljaminek rohtude peale (olen sel kuul eriti kokkuhoidlik ning isegi ühel ostureisil soetasin endale vaid 2 asja).

11. siis lähen kontrolli, et kas kõik toimib...