Täna hommikul ärkasin lausa ilma kellata. Tavaliselt mul sellist oskust ei ole. Aga nagu olin kartnud, magasingi halvasti. Küll magasin ma unes sisse, küll unustasin vajalikud ravi- ja anesteeripaberid maha, küll avastasin seda liiga hilja, siis sõitsin koju tagasi, olin ummikus ja ei jõudnudki protseduurile.
Seega hommikul valmistusin varakult - pesin end ära, panin mugava kleidi selga, panin juuksed patsi ja null meiki. Samuti võtsin jalanõude jaoks kilekoti, sest no mul tõesti ei ole susse. Ja hommikumantlit mul ka pole, nii nagu normaalsetel inimestel tavaliselt on.
Elukaaslane pidi tööle minema nagunii, nii et läksime koos.
Alati on seal hull jama nende riietehoiuinimestega. Üks eriline tänitaja on seal. Ma mõtlen, et miks ta alati peab nähvama seal... proovin siis alati olla väga viisakas ta vastu, et tal tuju paremaks läheks ja ta poleks nagu väike lõukoer.
Riided oli vaja ära panna ainult mul, nii et koridoris siis elukaaslane ootas mind. Tema siirdus juba tuttavasse kabinetti. Ja oma sõnul olid seal ikka need samad kortsunud, kolletunud, kleepunud ajakirjad. Kuid oli siginenud telekapult vähemalt - varem on ainult telekas olnud. Siiski siiski, kanalitest olla olnud vaid ETV ja K2, nii et erilist pinget (või kuidas seda öeldagi?) ei pakkunud.
Muidugi rääkis ta humoorikalt veel sellest, kuidas tegemist on vabrikuga - üks läheb sisse pea et samal ajal, kui teine alles jõudis püksiluki kinni tõmmata.
Samal ajal koridoris. Mina olin seal enda koduses riietuses, kui märkasin ühte veidi liiga tuttava näoga meest. No see see on, see Eesti! Tegemist oli minu töökaudse tuttavaga, ning tema naisega. Kes on mõlemad minust vanemad. Keerasin näo eemale ja panin käe ette, õnneks oli meie vahel ka põõsas, ja mees ei istunud täitsa minu kõrvale ka... ehh. Jääb vaid loota, et see mees läks kuskile kabinetti, ja mind ei sõidutatud samal ajal teadvusetult temast mööda. Ma lohutan end, et äkki olin tavapärasest erineva soenguga ning meigita, ja sa ju ei otsi tuttavaid sellises kohas...
Aga kriipi on ikkagi, kui kohtud seal kellegagi!
Siis läksin juba protseduurituppa, kus jälle suur seltskond mind tervitas. Seekord vist residente ei olnud, ja kõik olid üldse sellised vaiksed, keegi enda nimesid ei deklameerinud. Mingi teine õde oli kui tavaliselt, aga väga viisakas. Välimuselt meenutas natuke Elisabeth Olsenit... ja siis oli üks hästi tore ämmaemand, keda ma kindlasti enda ämmaemandaks tahaksin (jätsin ta nime meelde).
Seekord ei olnud probleemi mingi anesteesi-seguga. Tehti kohe laksti kokteil valmis ja kui kanüüli kaudu see sisestati, siis tundsin kohe, et jõudis kohale. Kõige viimaseks jõuab alati pähe, aga huuled hakkavad veidi surisema.
Üldiselt, ma ei kujuta ette, kas heroiinikutel on nii? Et jäävad laksust magama ja siis on nagu poolunes? Mina igatahes olin täitsa audis.
Kuulsin, kuidas mind juhendati voodisse, ja siis natuke pikutasin veel. Ikka selline katkine tunne oli.
Veidi aja pärast tuli see tore ämmaemand ja teavitas mind võimsast saagist (19) ning andis paberi koos juhenditega.
Seekord ei pea ma tilgutirallit tegema, selle asemel pidin aga kohe alustama Dexamethasoniga, mis väidetavalt peaks aitama organismil rasedust kergemini vastu võtta. Et nagu immuunsustugevuse vähendaja. Saab guugeldada, kui vaja... ma pole seda veel teinud.
Samuti pean kohe täna õhtust alustama säilitusraviga (Crinone 8% geel õhtuti torusse).
Kutsusin endale takso ja läksin riidehoiust läbi. Tädike oli seal ja imestunud, et kuidas ma nii kiiresti juba jalul ja adekvaatne... no ju ma siis talun hästi seda narkoosi. :D
Jõudsin käia läbi apteegist ja ostsin rohud välja.
Takso tuli nagu lubatud ja väga ilus ilm oli. Enesetunne oli üsna kehva, heitsin kohe kodus pikali. Kuna ma olen ühel sõbrannal töökoha lähedal, siis tuli ta lõunale, mil mina sõin hommikust. Pärast seda läksin pikali magama, kuni hakkas hullult paha. Kohe nagu palav ja samal ajal külm, selline minestamise tunne tuli peale.
Et leevendada ülekuumust, roomasin põrandale, ja jahtusin veidi. Siis võtsin lonksu vett ja venitasin end jahedale nahkdiivanile.
Elukaaslane saabus oodatust varem, nii 5 paiku. Selleks ajaks oli mul juba kõht tühi ja julgesin juua natuke puljongit. Vaatasime veidi filmi ja tegelikult nüüd ongi tunne, et varsti peaks magama minema.
Mis on eelmiste kordadega siis erinev?
Panen endale kirja tähelepanekud, et oleks järgmine kord hea vaadata.
Esiteks, seekord ei olnud ettevalmistavas staadiumis vaja käia end vereanalüüsidega torkimas. Teiseks, ravi alustasin juba nagu vana kala. Ma olen ka väga kohusetundlik ravidele alluja. Kolmandaks, mul ei toimunud punktsioon teisipäeval, vaid esmaspäeval. Mu juuksevärv oli teine ja öösärk kah erinev, kui eelmistel kordadel. Mulle kirjutati kohe OHSS vastane ravim, nii et pole pidanud käima tilgutite all (kuigi see veel võib tulla). Mul olid uued rohud. Ma võtsin haiguslehe. Seega, olen stressivabam.
Ja selle võrra lootusrikkam...
Seega hommikul valmistusin varakult - pesin end ära, panin mugava kleidi selga, panin juuksed patsi ja null meiki. Samuti võtsin jalanõude jaoks kilekoti, sest no mul tõesti ei ole susse. Ja hommikumantlit mul ka pole, nii nagu normaalsetel inimestel tavaliselt on.
Elukaaslane pidi tööle minema nagunii, nii et läksime koos.
Alati on seal hull jama nende riietehoiuinimestega. Üks eriline tänitaja on seal. Ma mõtlen, et miks ta alati peab nähvama seal... proovin siis alati olla väga viisakas ta vastu, et tal tuju paremaks läheks ja ta poleks nagu väike lõukoer.
Riided oli vaja ära panna ainult mul, nii et koridoris siis elukaaslane ootas mind. Tema siirdus juba tuttavasse kabinetti. Ja oma sõnul olid seal ikka need samad kortsunud, kolletunud, kleepunud ajakirjad. Kuid oli siginenud telekapult vähemalt - varem on ainult telekas olnud. Siiski siiski, kanalitest olla olnud vaid ETV ja K2, nii et erilist pinget (või kuidas seda öeldagi?) ei pakkunud.
Muidugi rääkis ta humoorikalt veel sellest, kuidas tegemist on vabrikuga - üks läheb sisse pea et samal ajal, kui teine alles jõudis püksiluki kinni tõmmata.
Samal ajal koridoris. Mina olin seal enda koduses riietuses, kui märkasin ühte veidi liiga tuttava näoga meest. No see see on, see Eesti! Tegemist oli minu töökaudse tuttavaga, ning tema naisega. Kes on mõlemad minust vanemad. Keerasin näo eemale ja panin käe ette, õnneks oli meie vahel ka põõsas, ja mees ei istunud täitsa minu kõrvale ka... ehh. Jääb vaid loota, et see mees läks kuskile kabinetti, ja mind ei sõidutatud samal ajal teadvusetult temast mööda. Ma lohutan end, et äkki olin tavapärasest erineva soenguga ning meigita, ja sa ju ei otsi tuttavaid sellises kohas...
Aga kriipi on ikkagi, kui kohtud seal kellegagi!
Siis läksin juba protseduurituppa, kus jälle suur seltskond mind tervitas. Seekord vist residente ei olnud, ja kõik olid üldse sellised vaiksed, keegi enda nimesid ei deklameerinud. Mingi teine õde oli kui tavaliselt, aga väga viisakas. Välimuselt meenutas natuke Elisabeth Olsenit... ja siis oli üks hästi tore ämmaemand, keda ma kindlasti enda ämmaemandaks tahaksin (jätsin ta nime meelde).
Seekord ei olnud probleemi mingi anesteesi-seguga. Tehti kohe laksti kokteil valmis ja kui kanüüli kaudu see sisestati, siis tundsin kohe, et jõudis kohale. Kõige viimaseks jõuab alati pähe, aga huuled hakkavad veidi surisema.
Üldiselt, ma ei kujuta ette, kas heroiinikutel on nii? Et jäävad laksust magama ja siis on nagu poolunes? Mina igatahes olin täitsa audis.
Kuulsin, kuidas mind juhendati voodisse, ja siis natuke pikutasin veel. Ikka selline katkine tunne oli.
Veidi aja pärast tuli see tore ämmaemand ja teavitas mind võimsast saagist (19) ning andis paberi koos juhenditega.
Seekord ei pea ma tilgutirallit tegema, selle asemel pidin aga kohe alustama Dexamethasoniga, mis väidetavalt peaks aitama organismil rasedust kergemini vastu võtta. Et nagu immuunsustugevuse vähendaja. Saab guugeldada, kui vaja... ma pole seda veel teinud.
Samuti pean kohe täna õhtust alustama säilitusraviga (Crinone 8% geel õhtuti torusse).
Kutsusin endale takso ja läksin riidehoiust läbi. Tädike oli seal ja imestunud, et kuidas ma nii kiiresti juba jalul ja adekvaatne... no ju ma siis talun hästi seda narkoosi. :D
Jõudsin käia läbi apteegist ja ostsin rohud välja.
Takso tuli nagu lubatud ja väga ilus ilm oli. Enesetunne oli üsna kehva, heitsin kohe kodus pikali. Kuna ma olen ühel sõbrannal töökoha lähedal, siis tuli ta lõunale, mil mina sõin hommikust. Pärast seda läksin pikali magama, kuni hakkas hullult paha. Kohe nagu palav ja samal ajal külm, selline minestamise tunne tuli peale.
Et leevendada ülekuumust, roomasin põrandale, ja jahtusin veidi. Siis võtsin lonksu vett ja venitasin end jahedale nahkdiivanile.
Elukaaslane saabus oodatust varem, nii 5 paiku. Selleks ajaks oli mul juba kõht tühi ja julgesin juua natuke puljongit. Vaatasime veidi filmi ja tegelikult nüüd ongi tunne, et varsti peaks magama minema.
Mis on eelmiste kordadega siis erinev?
Panen endale kirja tähelepanekud, et oleks järgmine kord hea vaadata.
Esiteks, seekord ei olnud ettevalmistavas staadiumis vaja käia end vereanalüüsidega torkimas. Teiseks, ravi alustasin juba nagu vana kala. Ma olen ka väga kohusetundlik ravidele alluja. Kolmandaks, mul ei toimunud punktsioon teisipäeval, vaid esmaspäeval. Mu juuksevärv oli teine ja öösärk kah erinev, kui eelmistel kordadel. Mulle kirjutati kohe OHSS vastane ravim, nii et pole pidanud käima tilgutite all (kuigi see veel võib tulla). Mul olid uued rohud. Ma võtsin haiguslehe. Seega, olen stressivabam.
Ja selle võrra lootusrikkam...
No comments:
Post a Comment
Kirjuta, kas sul on mõtteid kirjutatuga seoses :)