Peale ligi 10-aastast ettevalmistust laste saamiseks, 9 IVF kuuri 4 aasta jooksul, mitmeid tuhandeid eurosid, 6 narkoosi, lugematuid haiglas tilguti all olemisi, kõhusüste ja ülekilosid, neelatud tablette, hüsteeriahooge ja pisaraid, varjamist sõprade, pere ja töökaaslaste eest jõudsid teadus ja minu keha kokkuleppele, et võiks rasedus õnnestuda - ja hoopiski loomulikul teel. Kes tahab, võib kõigest ise lugeda - tegin alles nüüd oma IVF päeviku taas avatuks ja jätkan vaid mõne meditsiinilise sissekandega, kuniks laps sünnib.

Monday, September 23

Punktsioon täna

Täna hommikul ilma söömata, joomata jälle juba tuttavasse kohta. Elukaaslane tuli ka (tema võib süüa ju). Seekord oli teine arst, võõras nägu. Oma arst oli puhkusel. Mul ei olnud meeles, et mind seotakse kinni. Abiõde meeldis mulle väga. Narkoosiarst oli vanem naine seekord. Tunnetasin eriti teravalt seda narkoosi langemist, aga mulle see tunne vastumeelne pole.
--
Ärkasin, valus oli olla. Seekord nagu eriti "torgitud" tunne oli. Vihma sadas, ostsin peale juhtnööride saamist oma rohud, ja tulin takso peale. Taksojuht oli täiesti uskumatu idioot, ega olnud nõus mind ukse ette sõidutama, kuigi ma juhendasin teda. Kohutav! Ma siis ütlesn - mees, ma tulin just narkoosi alt operatsioonilt, ehk poleks palju palutud? Adrenaliin hakkas tööle. On ikka eesti sead mehed! Vihastasin valu väiksemaks, kuid kodus ikkagi pikutasin peamiselt, raske oli püsti seista.
Ma kipun unustama, et see kõik on ju operatsioon, mitte mingi tühine "sutsakas". Hirmus valus on seekord. Ahjaa, paluti palju liikuda, palju juua. Ja seekord pandi erinevad rohud jälle - eks siis paistab, mis seisud on, magan.

No comments:

Post a Comment

Kirjuta, kas sul on mõtteid kirjutatuga seoses :)