Mul õnnestus peale iga päeva 2 korda helistades ja iseseisvalt digiregistratuuris vaadates saada endokrinoloogile aeg juba tänaseks! See on küll üks suur õnn ja vedamine, kuna tegemist on ka väga tunnustatud ja teiste poolt soovitatud doktoriga. Mees.
Käisin siis täna ära ja uus ja huvitav oli... sellest ka pikem post, eelmised on ju olnud üsna kesised (päevad algasid, arstile helistasin, süstisin ka, vereanalüüs esimene, teine, kolmas, jälle ebaõnnestus...)...
Doktori huumor oli elukogenud. Samuti lähenes ta mulle kui terviklikule "projektile" ja nimetas mind kohe endokrinopaadiks. Küsis küsimusi, küsis, kui vana olen, vaatas peale ja ütles, et "tegemist pole väikese tüdrukuga" - aga vunts ei kasva ja hääl ka pole jäme, lootust on (oi vanakooli arste!). Ehk siis tänapäeval ei seostata PCOS enam ülekaalulisusega (ütleme nii, et mina ei ole just küll väga pikka kasvu, kuid seetõttu iga lisakilo paistab ka enam välja).
Aga PCOS tõttu olen jah kindlalt endokrinoloogia patsient.
Aga jah. Ma teen nüüd VEEL ühed vereanalüüsid. Ja kahe nädala pärast siis vaatame, mis must saab.
Alustuseks tõstis doktor mu põhiravimi doosi, sest ta arvas, et kaalu järgi ma peaks seda taluma küll.
Ma talun kindlasti. Ma teen kõike ja mida iganes, et vähegi aidata enda organismil aru saada - ma olen laste saamiseks valmis ja terve ja kõik asjad!
***
No ma ei tea, kas ma pidingi ootama viis aastat, et sellele järeldusele jõuda? Või oleks saanud juba ammu sinna suunamisega abi? Ma ei tea tegelikult ju, kas nüüdki enam saab abi. Ja ta mainis juba ka lapsendamise nimekirja, kuid see on meil läbi räägitud ja elukaaslane mul kellegi võõra lapsega nõus ei ole. Kahjuks. Mina oleks. Sest maailmas on nii palju lapsi, keda vanemad ei taha. Ja ülerahvastatud... ja rumalad noored, kes jäävad rasedaks kogemata, rääkimata narkomaanidest ja muidu õudsetest inimestest, kes sotsiaalraha nimelt lapsi "teevad". Ja siis meie, kes me nii ootame ja loodame.
Käisin siis täna ära ja uus ja huvitav oli... sellest ka pikem post, eelmised on ju olnud üsna kesised (päevad algasid, arstile helistasin, süstisin ka, vereanalüüs esimene, teine, kolmas, jälle ebaõnnestus...)...
Doktori huumor oli elukogenud. Samuti lähenes ta mulle kui terviklikule "projektile" ja nimetas mind kohe endokrinopaadiks. Küsis küsimusi, küsis, kui vana olen, vaatas peale ja ütles, et "tegemist pole väikese tüdrukuga" - aga vunts ei kasva ja hääl ka pole jäme, lootust on (oi vanakooli arste!). Ehk siis tänapäeval ei seostata PCOS enam ülekaalulisusega (ütleme nii, et mina ei ole just küll väga pikka kasvu, kuid seetõttu iga lisakilo paistab ka enam välja).
Aga PCOS tõttu olen jah kindlalt endokrinoloogia patsient.
Aga jah. Ma teen nüüd VEEL ühed vereanalüüsid. Ja kahe nädala pärast siis vaatame, mis must saab.
Alustuseks tõstis doktor mu põhiravimi doosi, sest ta arvas, et kaalu järgi ma peaks seda taluma küll.
Ma talun kindlasti. Ma teen kõike ja mida iganes, et vähegi aidata enda organismil aru saada - ma olen laste saamiseks valmis ja terve ja kõik asjad!
***
No ma ei tea, kas ma pidingi ootama viis aastat, et sellele järeldusele jõuda? Või oleks saanud juba ammu sinna suunamisega abi? Ma ei tea tegelikult ju, kas nüüdki enam saab abi. Ja ta mainis juba ka lapsendamise nimekirja, kuid see on meil läbi räägitud ja elukaaslane mul kellegi võõra lapsega nõus ei ole. Kahjuks. Mina oleks. Sest maailmas on nii palju lapsi, keda vanemad ei taha. Ja ülerahvastatud... ja rumalad noored, kes jäävad rasedaks kogemata, rääkimata narkomaanidest ja muidu õudsetest inimestest, kes sotsiaalraha nimelt lapsi "teevad". Ja siis meie, kes me nii ootame ja loodame.
