Käisin päeval arsti juures ning mitte kuidagi ei üllatunud, et mu kurikuulus näitaja oli endiselt liiga kõrgel.
Ma olen üsna kalestunud muidugi selle uudise peale... aga kui arst ütleb, et ükskord see peab õnnestuma, siis on see ok. Kõik "igaks juhuks" kirjutatud retseptid muidugi on välja ostmata ja seda Diphereline olen enda kehasse küll üsna palju süstinud.
Oeh.
Arst vaatas üle ka ultraheliga, ja oli pildiga väga rahul - praegune metformiini võtmine on hoidnud kenasti munasarjad korras ja pilt avaneb nii, nagu polekski PCOS.
Arutame ka geneetiku diagnoosi üle - need tulemused vahepeal olid saabunud mulle postiga. Päris ametlik tunne on, kui postiga saadetakse sulle ja su elukaaslase geneetilised tulemused... mis olid täiesti korras.
Sobime, kummalgi pole näidustusi geneetiliselt mitte lapsi saada, enneaegset menopausi pole ette näha, lisafoolhapet suures koguses ei pea võtma.
Kõik on hästi ju? Miks ma siis nii ei tunne.
Siia juurde arsti kommentaar, et "eks te olete mehega koos, sest tal on juba üks laps olemas".
Kindlasti on seal oma tõepõhi all, aga mind see kuidagi ei julgusta. Ma olen juba valmis asuma lapsendajate järjekorda või siis arendama endas veel kalestumistunnet, et minust ei saa iial ema.
Arst andis mulle saatekirja aja ütles, et oleks aeg minna endokrinoloogile. Aga suhteliselt kiiresti, kuna kõik ravi on praegu ideaalse stardipaku peal (minu munasarjade suurepärane olukord).
Esimese hooga öeldi ühes haiglas, et aegu on novembriks ja teises, et ootame detsembri kalendri avamist...
Ma olen üsna kalestunud muidugi selle uudise peale... aga kui arst ütleb, et ükskord see peab õnnestuma, siis on see ok. Kõik "igaks juhuks" kirjutatud retseptid muidugi on välja ostmata ja seda Diphereline olen enda kehasse küll üsna palju süstinud.
Oeh.
Arst vaatas üle ka ultraheliga, ja oli pildiga väga rahul - praegune metformiini võtmine on hoidnud kenasti munasarjad korras ja pilt avaneb nii, nagu polekski PCOS.
Arutame ka geneetiku diagnoosi üle - need tulemused vahepeal olid saabunud mulle postiga. Päris ametlik tunne on, kui postiga saadetakse sulle ja su elukaaslase geneetilised tulemused... mis olid täiesti korras.
Sobime, kummalgi pole näidustusi geneetiliselt mitte lapsi saada, enneaegset menopausi pole ette näha, lisafoolhapet suures koguses ei pea võtma.
Kõik on hästi ju? Miks ma siis nii ei tunne.
Siia juurde arsti kommentaar, et "eks te olete mehega koos, sest tal on juba üks laps olemas".
Kindlasti on seal oma tõepõhi all, aga mind see kuidagi ei julgusta. Ma olen juba valmis asuma lapsendajate järjekorda või siis arendama endas veel kalestumistunnet, et minust ei saa iial ema.
Arst andis mulle saatekirja aja ütles, et oleks aeg minna endokrinoloogile. Aga suhteliselt kiiresti, kuna kõik ravi on praegu ideaalse stardipaku peal (minu munasarjade suurepärane olukord).
Esimese hooga öeldi ühes haiglas, et aegu on novembriks ja teises, et ootame detsembri kalendri avamist...
No comments:
Post a Comment
Kirjuta, kas sul on mõtteid kirjutatuga seoses :)