Peale ligi 10-aastast ettevalmistust laste saamiseks, 9 IVF kuuri 4 aasta jooksul, mitmeid tuhandeid eurosid, 6 narkoosi, lugematuid haiglas tilguti all olemisi, kõhusüste ja ülekilosid, neelatud tablette, hüsteeriahooge ja pisaraid, varjamist sõprade, pere ja töökaaslaste eest jõudsid teadus ja minu keha kokkuleppele, et võiks rasedus õnnestuda - ja hoopiski loomulikul teel. Kes tahab, võib kõigest ise lugeda - tegin alles nüüd oma IVF päeviku taas avatuks ja jätkan vaid mõne meditsiinilise sissekandega, kuniks laps sünnib.

Wednesday, October 29

Viljastamine...

Minu jaoks kõige õudsem oli täna see, et kuna just oli olnud põiepõletik, siis ikkagi keha hoiab vedelikku kinni, ja kuigi läksin protseduurile täis põiega nagu nõutud, märkis arst eraldi, et põis pole kuigi täis... ei tea siis, miks. Keegi teadis rääkida, et ibuprofeen paneb ka teinekord vedeliku kinni.
Kõht oli igatahes valuliks ja ka protsekas seekord väga ebameeldiv.
Laborant raporteeris, et 16st rakust jäi "ellu" 6, kellest 3 olid väga hea arenguga ja teised 3 sellised keskmised. No ma ei tea, varem pole öeldud mulle "väga hea", on olnud ikka "nirud" ja "nõrgad". Ei tea, kas see on lootuse hoidmiseks piisav alus?
Igatahes, lubasin enda sisse panna korraga 3 tegelast, ja nüüd pean, nagu ikka, hoidma režiimi: ei spordile, ei spaale, ei saunale, ei vannile, ainult dush ja ei midagi palavat.
Muidugi võiks ka stressi vältida.
Ja ikka jätkata selle õudse Crinone geeliga. Ma loodan, et see on ikka abiks...

Monday, October 27

Punktsioon - tehtud

Seekord õnnestus isegi nii, et enne, kui ma läksin narkoosilauale, nägin veel elukaaslase ka ära, ja kuna tal ei olnud kiire, siis kuidagi oli rõõmus kord see. Muidu on ikka olnud jube vabrik - tema lahkub ühest uksest sisse ja mina peatselt teisest, ja me ei kohtugi. Ma vaatan alati kerge kadedusega neid (vene) paare, kus mees truult naise kõrval kuni viimase hetkeni seisab, ja alles siis ära läheb, kui naine uksest lahkub... minul sellist käehoidmist kahjuks iial pole olnud. Mu elukaaslane lihtsalt ei oska neid asju. Ta eeldab, et ma pean ise kõikide nende asjadega hakkama saama.
Niisiis istusin mina tükk aega veel ilma trussikuteta, rinnahoidjasse peidetud krediitkaart, ID kaart, ja trussikud, mida pärast jalga panna. See tunne, mis on enne punktsiooni, on maailma nõmedaim - sa näed välja nagu umbes 5. kuud rase, sest kõht on ju vedelikku täis. Sest kuna mul on PCOS, siis minu munasarjad ei tooda normaalsel kiirusel ja normaalses suuruses munarakke, vaid ikka über-kiirusel. Selleks hetkeks, kui toimub punktsioon, asub minu kõhus 2 kobarat viinamarju (1 folliikul on ca 2cm läbimõõduga) ning tavaliselt on siis kobaratel kokku ca 25 viinamarja...
Sellest tundest veel: on päris õudne ringi käia ja tunda iga oma liigutusega seda fakti, et sul on MUNASARJAD. Spordi tegemisest me ju ei räägi, aga isegi nt jalg üle põlve liigutus on seotud valuga. Ma ei räägi sellest tundest, kui lähed peale poolt klaasi vett WCsse ja siis pead põit alt poolt toetama, sest tühjendamine ühtlasi ju liigutab ka munasarju. Gaasist ma üldse ei räägi.
Sellel teemal on üks humoorikas lugu siin:
http://mamadeux.wordpress.com/2013/06/21/top-10-crappy-things-they-dont-tell-you-about-ivf/

Tänane punktsioon läks kergelt minu meelest, tehti ülihea narkoos, midagi ma seal sonisin veel, aga anestesioloog oli suurepärane.

Ka munarakke sai korralikult (20 punkteeriti, osad neist olid lihtsalt tsüstid, ja saadi16) ning kõik muu ka hästi. See selgitas ka tunnet, miks seekord oli  Küsisin valuvaigistuseks Diclofenac küünla, sest see on ainuke asi, mis minu meelest alumises piirkonnas suht kohe valu ära võtab.
Kirjutati lisarohud lisaks Bromokriptiinile ja Metformiinile - Medrol, ja muidugi tuttav Crinone geel.
Ostsin need kohe välja ja läksin taksoga koju.

Enesetunne oli kohe suhteliselt OK, nii et sain juba poolest päevast tööle minna. Uskumatu.

Tuesday, October 21

Perearst, vereanalüüs ja UH

Kuna mul oli eelmine nädal tervis täielikult üles öelnud ja viibisin haiglas, kuid juba tuttava neerupõletiku tõttu, siis täna käisin lisaks naistearstile ka perearstil. Näitajad olid korras.
Naistearstil vaadati ultraheliga ja arst kommenteeris, et ikka korralikult on arenenud. Kirjas juurde veel Gonal ja Orgalutran. Jälle läks mitusada...
Muidu, eelmiste, ebaõnnestunud protseduuride eest raha ei ole õnnestunud tagasi saada, kuna Haigekassa arvestab rahasid punktsioonide järgi.
Seega, terve suve rahad läksid minu oma taskust.
Igatahes, ebamugavustunnet kõhus väga pole, kuigi folliikulid on väga suured ja vedelikku täis, aga munarakud ise peavad ju olema elujõulised. Hoian endale pöialt.
Esmaspäeval siis punkktsioonile.

Tuesday, October 14

Uus IVF algas!

Reedel hakkas lõpuks suure plahvatusega uus tsükkel. 
Niisiis, helistasin arstile, kes mind tänaseks kirja pani. Käisin konsultatsioonil ning leppisime kokku: teeme ikka lühikese skeemi, väikese kogusega, alguses gonal 112.5 ja siis vaatame UH üle.
Kohe peale visiiti käisin ja viskasin ligi 300€ apteeki ja õhtul koju jõudnud, tegin esimese süsti.