Täna hommikul käisin verd andmas. See on mul nii rutiinne juba, et ma ei pilguta silma ka, kui veeni torgitakse. Ja pean end vist kontrollima, et mitte sellesse nii loomulikult suhtuda, sest võin kogemata jutu sees siis iseend sisse rääkida.
Igatahes peale seda läksin tööle ning kell 11 paiku nagu alati helistas mulle ämmaemand ja... noh vastus oli negatiivne.
See polnud mulle üllatus, sest eelmisel päeval hakkas juba korralikult määrima ja kõht valutas juba päevi varem.
Nüüd siis on nii. Eks ma ikka olen kurb.
Kuid vähemasti on mõned rakud külmas ning äkki saan varsti taas katsetada, seekord ilma hirmsate süstideta.
Võib-olla märtsis.
Kohe tegin sinna otsa ka avalduse ära. Vaatame, mis ajast mis ajani nad arvestavad neid kulusid.
Igatahes peale seda läksin tööle ning kell 11 paiku nagu alati helistas mulle ämmaemand ja... noh vastus oli negatiivne.
See polnud mulle üllatus, sest eelmisel päeval hakkas juba korralikult määrima ja kõht valutas juba päevi varem.
Nüüd siis on nii. Eks ma ikka olen kurb.
Kuid vähemasti on mõned rakud külmas ning äkki saan varsti taas katsetada, seekord ilma hirmsate süstideta.
Võib-olla märtsis.
Kohe tegin sinna otsa ka avalduse ära. Vaatame, mis ajast mis ajani nad arvestavad neid kulusid.
No comments:
Post a Comment
Kirjuta, kas sul on mõtteid kirjutatuga seoses :)