Täna arsti juures suutsin kuni selleni, kui arst ütles, et tegemist on imega, aga vaatame ikka üle ja kontrollime, ja kuni selleni, et ta ütles - ilusti emaka sees (kartsin väga emakavälist!), ikka pisaraid tagasi hoida, aga kui ma nägin ekraanil poolteisesentimeetrist tegelast, kes on küll krevett, aga siiski peaga ning üliväikese südametuksega, hakkasin ikka nutma nagu filmis.
Pisaraid tuli kõikide nende aastate eest, mis ma olen kõiki neid vintsutusi, tilguteid, haiglaid, narkoose, torkimisi, pudelitäisi erinevaid rohtusid, ootamisi ja vaimset survet eelkõige pere, aga ka eriti uudishimuliku kolleegiumi poolt.
Ma peaks tegema eraldi statistika, mitu korda ma olen mõelnud, et jätan kõik pooleli.
Või et annan lahkumisavalduse tööl sisse.
Või lõpetan kõik infovahetuse perega (eks nad on nagunii veidi isolatsioonis)...
See kõik on nii personaalne ja nii valus. Mitte keegi teine ei saa sellest aru, ja ma pole kindel, kas jõuaks ka kuulata... sest kindlasti juba see aitab. Kasvõi vaikne tugi.
Ja ma pean elus suureks saavutuseks, et ma pole alla andnud peale üle 6000 euro, 8 narkoosi, 3 aasta IVF-i, kokku 9 aasta proovimist ja üle 30 sõbra lapse sündi alla andnud ning lõpuks on otsustanud ta saabuda.
Ma olen nii uhke ja nii õnnelik ja ma pean ainult rahulik olema.
Järgmine samm: rasedana arvele võtt.
Ülejärgmine samm: kuklavoldiuuring ja kõik muud tähtsad asjad...
Ja siis juba plaanid ja plaanid ja plaanid...
Pea on pulki täis. Raske on keskenduda. Ühtlasi olen mures ja õnnelik ka.
