Peale ligi 10-aastast ettevalmistust laste saamiseks, 9 IVF kuuri 4 aasta jooksul, mitmeid tuhandeid eurosid, 6 narkoosi, lugematuid haiglas tilguti all olemisi, kõhusüste ja ülekilosid, neelatud tablette, hüsteeriahooge ja pisaraid, varjamist sõprade, pere ja töökaaslaste eest jõudsid teadus ja minu keha kokkuleppele, et võiks rasedus õnnestuda - ja hoopiski loomulikul teel. Kes tahab, võib kõigest ise lugeda - tegin alles nüüd oma IVF päeviku taas avatuks ja jätkan vaid mõne meditsiinilise sissekandega, kuniks laps sünnib.

Friday, July 3

Vereanalüüs!

Et eilne test näitas 2 triipu, oli mul täna hommikul uni läinud, ja tuttav sõbranna jurist-ämmaemand (imeline profiil!) soovitas ikka minna teha ka vereanalüüs peale. Kasvõi erakorralises. Noh seda pidingi tegema, sest oma arsti ma kätte ei saanud.
Nii et täna hommikul kell 7 startisin EMO suunas, kus aga oli nii pikk järjekord, ja ma mõtlesin, et kui oleksin rase ja nt kõht valutaks, ja seal on kirjas, et rase valutava kõhuga peaks 15 minutiga abi saama, siis mina lihtsalt ootasin 15 mintsa... õnneks peas plahvatas idee teha hoopis tasuline analüüs. 5.80€ ja 2 tunniga vastus käes - ma ei näinud probleemi, EMO visiiditasu on ju nagunii viiekas?
Igatahes oli tulemus selline, et üle 16000 ühiku. Ehk soovitati soojalt ämmaemanda poole pöörduda.
Milline hea reede! Mees ei julgenud ikka veel rõõmustada, kuid ämmakas saatis infot, et kalkuleerida, mitu nädat siis juba on! Helistasin kohe ka raviarstile, kus seal omakorda ämmakas võttis info üsna tõsise häälega vastu ning pani aja esimesel võimalusel, kuna kui tsükli järgi arvutada, siis oleks peaaegu et juba 11-14 nädal... nädalavahetus saab olema ootuspinevusest pingeline!