Peale ligi 10-aastast ettevalmistust laste saamiseks, 9 IVF kuuri 4 aasta jooksul, mitmeid tuhandeid eurosid, 6 narkoosi, lugematuid haiglas tilguti all olemisi, kõhusüste ja ülekilosid, neelatud tablette, hüsteeriahooge ja pisaraid, varjamist sõprade, pere ja töökaaslaste eest jõudsid teadus ja minu keha kokkuleppele, et võiks rasedus õnnestuda - ja hoopiski loomulikul teel. Kes tahab, võib kõigest ise lugeda - tegin alles nüüd oma IVF päeviku taas avatuks ja jätkan vaid mõne meditsiinilise sissekandega, kuniks laps sünnib.

Wednesday, August 26

Triple test

Triple testi tulemused olid OK ehk numbrites enam ei mäleta, aga risk hinnati madalaks.
Samuti peale viimast ämmaemanda visiiti määrati järgmine kord septembri lõpus kohtumine (kaalumine ja mõõtmine?) ning siis paneme ka 20. nädala UH.
Ei jõua ära oodata.

Tuesday, August 25

Endokrinoloogi visiit

Minu esmaklassiline endokrinoloog võttis mind (pealtnäha vaadates) palju tõsisemate probleemidega inimeste vahele ning konsulteeris mind hormoonide teemal. Kuna ma olen raudselt veendunud, et teadus on võitnud, sest arstid on teinud koostööd ja minu hormoonides lõpuks loksus midagi paika, siis pidime üle vaatama järgneva raviplaani.
Et rasedus on juba 15. nädalas, siis enam lisarohtusid võtta ei saa, kuid söömist ja eriti suhkruid tuleb kindlasti jälgida. Tegin lisaks ka ühe vereanalüüsi, mille tulemus oli 5.1, nii et kõik on normis.
Sellest hoolimata pean viima sõna ämmaemandale, et rasedusdiabeedi risk on mul kõrge ning kindlasti tuleks teha glükoosi koormustest (ma veel ei tea, mis see on, kuid eks ma siis saan teada).
Seega - nüüd peab keha ise reguleerima. Lõpp metformiinile (siiani kogus 2x850 päevas).

Monday, August 24

Triple analüüs

Hommikul käisin analüüsi andmas ning ka uriini proovi tegemas.
Tulemused saan nädala pärast, kui just homseks ei tehta ära. Proovin helistada.

Thursday, August 6

12. nädala UH

Käisime täna UHs vaatamas kuklavolti ja ninaluud ja et kas üldse kõik on korras. Keegi ei räägi sellest, kui närvesööv on oodata, enne kui mitte midagi ei tea? Ja üldse pole tunnet, et olen rase. Mul ei ole tüüpilist hommikuiiveldust. Kuid õnneks hommikuti, kui pissile vaja minna, saan aru, et ikka kõhuke on tekkinud (tihe tualetis käimine on minu teine tunnus), ja õhtul veelgi enam. Hommikul selga pandud riided ei passi enam üldse! Mõtted on ka kogu aeg nii hajevil...
Igatajes võtsin eraldi puhkusepäeva sel puhul ning juhtisin mõtteid eemale kõikide muude asjadega.
Lõpuks siis võeti mind vastu, ja minu imestuseks olin ma üks väheseid, kes kohale ilmus. St - inimesed UNUSTAVAd selliseid asju? Või siis jäi buss hiljaks.... mis mõttes? See on ju ajakriitiline uuring?
Igatahes oli meie ploom ebasoodsas asendis. Vaatas meile otsa või keeras seilja, aga profiili ei näidanud. Siiski, peale jõhkrat UH-nuiaga loksutamist ta soostus veidi end liigutama - ma arvan, siin on tegemist isa geenidega. Raske uni, igast asendist. Ideaalse positsiooni saime veel hiljem, kui ma olin end järsku küljele ja tagasi selili tõmmanud.
Siis tuli uudiseid: aju poolkerad olemas, südamerütm ühtlane, klapihäireid pole, kuklavolt normis, ninaluu OK, kõik jäsemed OK, nabanöör OK.
Lõplik otsus - vanuse tõttu (jah, ma tean, sest kõik need 10 aastat proovimist, eks) on mul siiski kõrge risk, nii et teostatakse ka 15. nädala triple uuring. Siiski see pidada olema üsna levinud!
Ja mul on absoluutselt süda rahul... raseduskulg tõmmati ka kaugemale, - 12+6, uus sünnikuupäev: 12.02.2016.
Lahkusin, käes paar värskemat UH pilti. Saab äkki ära raamida?

Homsest hakkab jooksma 13. nädal. Siis saab ploomist virsik.
Peach boy or a girl.