22. nädal

Käisin ämmaka juures visiidil, kus räägiti viimastest uuringutest - kõik korras. Laps peaks olema umbes papaia suurune, ütles mulle äpp. Kaalu oli 320 grammi vastavalt viimasele UH-le.

Loote anatoomia vol 2

Poiss lasi jälle korralikult endaga möllata, magas. Kui arst UH käpaga liigutas teda, siis andis jalaga. Käisin mööda kabinetti  ja kiigutasin kõhtu. Just siis, kui arst oli loobumas ja jutustas, kuidas mõned lapsed ei annagi head pilti, kuigi kõik on näha, kui korra suvatses end liigutada ja sai perfektse pildi. Niisiis on ka selgrooga kõik korras!
Lugesin vaid rõõmuga märkmeid.

4 aastat tagasi kõik algas

Nüüd, kus kriitilisemad uuringud ja pool rasedusest on selja taga, on mul võimalik koos tänu- ja õudustundega meenutada seda trianglit, millega me pere siis kokku puutus sel teel...
Täpselt 4 aastat tagasi käisin esimest korda IVF konsultatsioonis, saatekirjaga "infertilitas". Sealt kõik pihta hakkas... ja kõik asjad võtsid nii palju aega ja vaeva - analüüsid, veri, tabletid, süstid, tilgutid, küünlad, paisuv kõht, narkoosid, protseduurid, külmutamised, säilitamised, arstide konsultatsioonid jne.
Kui palju on tänaseks muutunud - nii palju minuvanuseid saadetakse otse IVF-ile ega hakata nende aastatega üldse venitama, mida mina 3 kuu kaupa muudkui ravisin, kõhtu valutasin, analüüsisin ja siis otsast peale... tavaline günekoloog (era- ja tava), viljatusarst, laborant, anestesioloog, ämmaemand, eratreener, endokrinoloog, füsioterapeut, hiina meditsiini sh nõelravi ja massaaži praktik  neuroloog, psühholoog, nõustaja, jurist, sotsioloog, psühhiaater, nahaarst, geneetik ja perearst - kes kõik on pidanud ühe persooni looga tegelema sel teel lapsesaamise poole?
Siin lühikokkuvõte endale:
1 sats - jaanuar 2012, ma jään seda alati mäletama, sest siis oli me peres suur juubel, süstisin salaja kuskil peoruumide WCs. Just paar päeva peale romantilist valentinipäeva, kui me olime kergelt lootmas, et äkki-äkki, saime teada, et ei oota. Nutsin kohutavalt. Rakke ei läinud ka külma.
2 sats - juuli 2012. See oli päris raske kord, kuna sattusin haiglasse ja ehmatasin ka arste, tunne oli nagu 6. kuud rasedal, ja kui augusti alguses jälle halvad uudised sain, oli mul väga kahju, muidu oleks saanud elukaaslase sünnipäeval juba midagi tähistada. Külma ei läinud ka rakke.
3 sats - märts 2013 alles, kuna mul on tõeliselt ebasoodne tsükkel (ja jälle mitmeid kuid möödas!, ja kasutasin juba ebausu reegleid a la teine öösärk (eelmine kord oli "my lucky shirt" mis ei töötanud). Oma sünnipäevaks sain jälle teate, et "EI", nii et ei olnudki midagi tähistada ja tunne oli - aastad lähevad, mina vananen, aga milleks?
4 sats - juuni 2013, jälle väikese erinevusega - seekord ei rääkinud kellelegi peale elukaaslase, juulis sain tulemuse kätte - ei õnnestunud. Jälle on hästi meeles, kuna samal päeval oli suur pidustusõhtu, kus ma siis kurvalt veini jõin ja tantsisin, kuigi endal ikka veel veidi "kõht ees".
5 sats - september 2013, keha juba andis märku, et taastub raskemini. Jälle ei õnnestunud ning külma ei läinud ka midagi... oktoobris oli selge, et tuleb jälle oodata järgmist. Lisa"võlu" - minu hormonaalne tasakaalutus tekitas juba mõnegi peretüli ning stress töö juures ei aidanud ka kaasa. Stressihormoonid ei sobi kokku beebihormoonidega; otsustati kaasata geneetik, kelle juurde on megajärjekorrad.
6 sats - veebruar 2014, pika vinnaga ravi, mis ei lõppenudki edukalt - keha andis märku, et ei õnnestu, ei tööta kaasa, kõik näitajad olid valed; arst ja laborant vangutasid nõutult pead.
7 sats - juuni 2014, taas ebaõnnestunud ravi, mis ei lõppenud saagiga... keha ei töötanud kaasa; juuli lõpuks oli selge, et peab kaasama veel ühe spetsialisti - endokrinoloogi juurde saadeti.
8 sats - oktoober 2014 - lõpuks ometi uus skeem ja väga kiire ja efektiivne, lõpuks oli abi mingitest ravidest ilmselt ja sain vähemasti jätkata, traumasid oli selleks ajaks muidugi juba mitu ning lisaks viljatusravispetsile, geneetikule ja endokrinoloogile olin ma juba pöördunud kõrgete soovitustega hiinlase poole, kes tegi mulle nõelravi ja massaaži, et soodustada keha valmistumist raseduseks... novembris tulemuseks jälle negatiivne test, kuid vähemalt läks rakke külma. Seegi hea!
9 sats - märts 2015: seekord võtsime rakud juba külmast ning stressi oli ka vähem, kuid ootus selle korrani oli jälle nii kaua tänu reisidele, pühadele jm. Aprillis jälle oma sünnipäevakuul ei tundnud ma, et oleks midagi tähistada, vanust juba tõesti palju... ei õnnestunud. Vahepeal päris selgeltnägilja juures ei käinud, kuid see-eest tegelesin psühholoogilise poolega, et leida ikka jätkuvalt jõudu enda armastamiseks ja projektiga jätkamiseks.
10 sats - ei alanudki... vahepeal oli hoopis mingi väga tavaline protseduur ja... enne kui jõudsin minna taaskord megalt hilinenud päevade pärast arstile, soovitas ta teha ikkagi statistika ja välistamise mõttes koduse rasedustesti... mis osutus positiivseks!

Ma olen nii õnnelik.

Loote anatoomia

Täna käisime. See on üks kõige tähtsamaid uuringuid ning mõistagi oli enne seda ikka kerge mure ja stress ka. Aga toeks kutsusin kohale elukaaslase koos lapsega - et kui midagi on, siis kohe saame kõik arstilt küsida, mis ja kuidas ja mismoodi ja... koos kurvastada ja rõõmustada.
Päris kaua esiteks ootasime ukse taga, pea et tund? Siis läks sees ka veel ligi tund.
Esimene asi - saime teada, et on poiss, selles polnud kahtlustki.
Edasi tuli loetelu, mis kõik hästi on - huuled, aju, süda, käed, jalad, sõrmed, varbad... ainult selgroogu ei näidanud. Selle jaoks pani arst uue aja juba järgnevaks nädalaks.
Igatahes läksime restorani tähistama ning järgmiseks päevaks tegime sinist värvi tordi sugulastele teatamiseks - nad olid teinud panuseid ning ootasid juba kannatamatult, kas mõni "ennustaja" oli ka täppi pannud. Jah, ma olen kindel, et tänapäeval saab paljalt sooviga oma lapse sugu määrata või veelgi parem - mõne teise inimese lapse sugu saab ka määrata, kui väga tahta. Paremgi veel - saab määrata ka sünnikuupäeva (ei, ma ei mõtle plaanilist keisrit).