Peale ligi 10-aastast ettevalmistust laste saamiseks, 9 IVF kuuri 4 aasta jooksul, mitmeid tuhandeid eurosid, 6 narkoosi, lugematuid haiglas tilguti all olemisi, kõhusüste ja ülekilosid, neelatud tablette, hüsteeriahooge ja pisaraid, varjamist sõprade, pere ja töökaaslaste eest jõudsid teadus ja minu keha kokkuleppele, et võiks rasedus õnnestuda - ja hoopiski loomulikul teel. Kes tahab, võib kõigest ise lugeda - tegin alles nüüd oma IVF päeviku taas avatuks ja jätkan vaid mõne meditsiinilise sissekandega, kuniks laps sünnib.

Thursday, November 12

26. nädal

Viimasel 6. kuu nädalal ehk 26+6 võttis ämmakas mind jälle vastu, kommenteeris tavapäraseid uriini- ja vereproove (mis on korras jälle), ütles, et raud on täitsa OK (115 on norm, mul 116), vererõhk see-eest madal, kuid see on normaalne. Vaid 1 kg juurde võtnud kuu ajaga ja see oli ämmakale hea uudis - teatas rõõmsalt, et ma olen tubli, et ma väga palju magusat ei söö. Alati tuletab meelde, et viinamarjad, shokolaad ja jäätis - paha paha. No õnneks ta teab, et ma diabeetikuna olen neid aastaid minimeerinud. Kõhtu mõõtis ka ja kuulas loote südant, õigemini tegi seda keegi resident, kes esialgu ei leidnud üles. Mina muidugi, vana paranoik, olin selleks ajaks mõned kuud koduse südamekuulamise aparaadiga möllanud ja teadsin hästi, millised on beebi südamelöögihääled.
Tuvastasime kõhu mõõdud küll, kuid midagi meeles ei ole nendest, kas neid mõõdetakse tollides?
Lapse kaalu ei vaadatud, seda siis järgmisel korral juba detsembris. Muidu peaks suurus olema selline lillkapsa suurune.

No comments:

Post a Comment

Kirjuta, kas sul on mõtteid kirjutatuga seoses :)