Finaal

Ma nüüd lähen magama, kõht valutab. Üle 3 (!) kuu hakkasid siis lõpuks päevad. Äkki sellepärast et ma muudkui hoidsin hinge kinni ja nüüd lasin minna mõttel. Ja kohe plaks platsis! Või on see trennist? Et kohe üle treenima? Või tööst? Stress?
Nii et mul kõht valutab ja tunne on, et olen väga suur. Kahjuks pean selle nädala eratreeneri tunni ka tühistama. Eks siis nädalavahetusel pean omaette tegema trenni, kui juba parem on. Pean leidma endas motivatsiooni.

Väsinud. Oeh.

Ei tahaks ohkega alustada kohe, aga no nii väsinud olen Aga vaimselt, mitte füüsiliselt. Ootamatul kombel see trennis käimine saabki harjumuseks, nii et ma olengi 3 korda nädalas trenni teinud sel nädalal jälle! Aga vaimselt tähendab see nii palju planeerimist, nii seda, mida ja kuidas süüa, kui ka seda, et mis kell saan trenni minna. Aga muidu mulle meeldib. Eriti jea on, et on eesmärk! See on KÕIGE olulisem! See motiveerib!
Ja iga trenn ise on ka eesmärk, nii et kui iga kord saan enda tulemuse (pulsisageduse) kirja, siis on hea tunne! Nüüd on mul plaanis siin 1 nädal veel korralikult treenida, siis on väike paus, sest lähen tööreisile jälle. Aga keegi ei keela mul seal hommikul või õhtul jooksmas käia ju, lihtsalt ma ei tea veel täielikku programmi. Ja peale seda siis vaatan, kas "töötab" ka.
Muide üks pühapäevane hommikusöök lahendas ka minu jaoks selle lapse-projekti kriisi, mis puudutab täpset eesmärki ja sõnastust... Me vestlesime elukaaslasega ja ma talle lihtsalt selgitasin, et ma selle peale pühendun 100% ja käin isegi trennis sellepärast nüüd juba, sest muu ei ole aidanud. Ja et minu järgimise aasta suur eesmärk ongi see - alustada IVF-iga, sest me ei jää ju ühtki päeva nooremaks. Ja muidugi ta väga hoiab mind, tal on lihtsalt väga palju oma muresid ka. Mul on ju omad.
Näiteks ei ole mul alates august lõpust PÄEVI! Ja olen juba 2 x testi teinud, negatiivne! Käisin isegi arstil novembri alguses, ei näinud ta seal midagi, küll aga kinnitas, et päevad on tulemas. No KUS nad siis on???? Meenus kohe see IVF arsti kommentaar, et "no ega nii küll ei saa, kui ikka regulaarne see asi pole!". Kui seee minu teha oleks... ja ega see mulle niisiis praegu ei anna ka väga palju enesekindlust ka, kui rase pole, mootor ei tööta ka korralikult, kust see laps siis tulema peab? Oeh.

PAP vestlus

Üks töökaaslane on mul eriti nähvaja. Eriti viimasel ajal. Ma ei teadnudki, mis tal viga on, kui kuulsin pealt vestlust, mis ei olnud minu kõrvadele loodud... günekoloogilist informatsiooni! Köögis teed oodates. Et neid on kutsutud täiendavatele PAP uuringutele. See on tänapäeva võimaluste juures mingi uus trend ma saan aru...
Ma ei hakka sisenedes isegi nägu tegema, et ma seda kuulen, näen või aru saan. Nagu oleks oma mõtetes.
Äkki ma peaks just olema abivalmis ja kätt hoidma tõttama?

Aga selline teiste peale oma isiklike murede tõttu frusa välja elamine ei ole väga professionaalne. Nagu meil kõigil ei olekski probleeme seoses naisterahvatervisega.
Mul on muidu enamvähem kõik. Ainult päevi ei ole. Viimati olid augusti lõpus. Rase ikka pole. Käisin arsti juures ju just.
Ja kui selline frusa on, siis mõtledki ju, et - miks mina?

Eile arstil

Olin väga mures, et mul ei ole veel päevi hakanud ja panin aja arsti juurde. Jõudsin õigel ajal, parkisin legaalselt. Siis tuli välja, et ma olen eriline närvihaige - olin tulnud üks päev liiga vara arstile. Ma vabandasin ja hakkasin end kokku pakkima, aga arst halastas, vaatas uv-ga ja rahustas mu jälle maha.
Mis ma veel siis teen, kui ma päriselt ka rase olen?