Väsinud. Oeh.

Ei tahaks ohkega alustada kohe, aga no nii väsinud olen Aga vaimselt, mitte füüsiliselt. Ootamatul kombel see trennis käimine saabki harjumuseks, nii et ma olengi 3 korda nädalas trenni teinud sel nädalal jälle! Aga vaimselt tähendab see nii palju planeerimist, nii seda, mida ja kuidas süüa, kui ka seda, et mis kell saan trenni minna. Aga muidu mulle meeldib. Eriti jea on, et on eesmärk! See on KÕIGE olulisem! See motiveerib!
Ja iga trenn ise on ka eesmärk, nii et kui iga kord saan enda tulemuse (pulsisageduse) kirja, siis on hea tunne! Nüüd on mul plaanis siin 1 nädal veel korralikult treenida, siis on väike paus, sest lähen tööreisile jälle. Aga keegi ei keela mul seal hommikul või õhtul jooksmas käia ju, lihtsalt ma ei tea veel täielikku programmi. Ja peale seda siis vaatan, kas "töötab" ka.
Muide üks pühapäevane hommikusöök lahendas ka minu jaoks selle lapse-projekti kriisi, mis puudutab täpset eesmärki ja sõnastust... Me vestlesime elukaaslasega ja ma talle lihtsalt selgitasin, et ma selle peale pühendun 100% ja käin isegi trennis sellepärast nüüd juba, sest muu ei ole aidanud. Ja et minu järgimise aasta suur eesmärk ongi see - alustada IVF-iga, sest me ei jää ju ühtki päeva nooremaks. Ja muidugi ta väga hoiab mind, tal on lihtsalt väga palju oma muresid ka. Mul on ju omad.
Näiteks ei ole mul alates august lõpust PÄEVI! Ja olen juba 2 x testi teinud, negatiivne! Käisin isegi arstil novembri alguses, ei näinud ta seal midagi, küll aga kinnitas, et päevad on tulemas. No KUS nad siis on???? Meenus kohe see IVF arsti kommentaar, et "no ega nii küll ei saa, kui ikka regulaarne see asi pole!". Kui seee minu teha oleks... ja ega see mulle niisiis praegu ei anna ka väga palju enesekindlust ka, kui rase pole, mootor ei tööta ka korralikult, kust see laps siis tulema peab? Oeh.