Peale ligi 10-aastast ettevalmistust laste saamiseks, 9 IVF kuuri 4 aasta jooksul, mitmeid tuhandeid eurosid, 6 narkoosi, lugematuid haiglas tilguti all olemisi, kõhusüste ja ülekilosid, neelatud tablette, hüsteeriahooge ja pisaraid, varjamist sõprade, pere ja töökaaslaste eest jõudsid teadus ja minu keha kokkuleppele, et võiks rasedus õnnestuda - ja hoopiski loomulikul teel. Kes tahab, võib kõigest ise lugeda - tegin alles nüüd oma IVF päeviku taas avatuks ja jätkan vaid mõne meditsiinilise sissekandega, kuniks laps sünnib.

Friday, November 11

PAP vestlus

Üks töökaaslane on mul eriti nähvaja. Eriti viimasel ajal. Ma ei teadnudki, mis tal viga on, kui kuulsin pealt vestlust, mis ei olnud minu kõrvadele loodud... günekoloogilist informatsiooni! Köögis teed oodates. Et neid on kutsutud täiendavatele PAP uuringutele. See on tänapäeva võimaluste juures mingi uus trend ma saan aru...
Ma ei hakka sisenedes isegi nägu tegema, et ma seda kuulen, näen või aru saan. Nagu oleks oma mõtetes.
Äkki ma peaks just olema abivalmis ja kätt hoidma tõttama?

Aga selline teiste peale oma isiklike murede tõttu frusa välja elamine ei ole väga professionaalne. Nagu meil kõigil ei olekski probleeme seoses naisterahvatervisega.
Mul on muidu enamvähem kõik. Ainult päevi ei ole. Viimati olid augusti lõpus. Rase ikka pole. Käisin arsti juures ju just.
Ja kui selline frusa on, siis mõtledki ju, et - miks mina?

No comments:

Post a Comment

Kirjuta, kas sul on mõtteid kirjutatuga seoses :)