IVF vol 3: tehtud, tulemuseta

Käisin hommikul vereanalüüsis. Kuigi tunne oli juba paar päeva, et ei ole seekordki tulemust. Kõht valutas ja selg valutas juba 2 päeva varem. Öösel krambitas, kuid lootus sureb ju viimasena. Tahaks ikkagi arsti meditsiinilist-teaduslikku kinnitust.
Ja mul oli õigus, helistati ja öeldi, et test oli negatiivne. Kahjuks.
Mul on rohkem kahju muidugi kui neil.
Aga proovin vaadata positiivselt:
1) Seekord läks juba paar tegelast külma (kokku 3), niisiis järgmisel korral ei pea ma tegema munarakukasvatuskuuri, vaid saan lihtsalt istutamisega tegelda. See tähendab palju vähem tervisega möllamist.
2) Tegemist on progressiga, kus organismi koolitamise tulemusena äkki 2 aasta pärast siis on mul esimene laps (siis ma olen küll 36-aastane juba, aga mis seal ikka)
3) Tunne on kurb, aga suudan keskenduda positiivsetele asjadele. Elukaaslane on olnud seekord eriti toetav ja positiivne, ma olen selle eest väga tänulik.
Nagu ütles arst - 2 tsüklit vahet pidada ja siis helistada arstile.
Nii et uus raund - juulis ilmselt.

Täna hommikul kõht valutas

Ärkasin, sest kõht hullult valutas. Tegelikult terve öö tundsin kõhu olemasolu. Selline vana tuttav valu, nagu oleks päevad. Natuke selg ka valutas. Kuna tsükli järgi on justnimelt see aeg, et peaks jälle algama päevad, siis olengi nüüd kindel, et jälle ei õnnestunud. Ka round 3.
Homme lähen saan sellele muidugi alles kinnituse, aga mis kasu on vereanalüüsist, kui enamvähem 100% on aksessuaariks tampoon. Oh. Mul on sünnipäeva aeg praegu, ja see ei lisa just palju rõõmu siin vananemise kontekstis.
Nüüd peale igasuguste rohtude kuuri lohutan end, et saan üle pika aja minna trenni, ja muidugi lõpuks ka väheke veini proovida sünnipäeva puhul.