Peale ligi 10-aastast ettevalmistust laste saamiseks, 9 IVF kuuri 4 aasta jooksul, mitmeid tuhandeid eurosid, 6 narkoosi, lugematuid haiglas tilguti all olemisi, kõhusüste ja ülekilosid, neelatud tablette, hüsteeriahooge ja pisaraid, varjamist sõprade, pere ja töökaaslaste eest jõudsid teadus ja minu keha kokkuleppele, et võiks rasedus õnnestuda - ja hoopiski loomulikul teel. Kes tahab, võib kõigest ise lugeda - tegin alles nüüd oma IVF päeviku taas avatuks ja jätkan vaid mõne meditsiinilise sissekandega, kuniks laps sünnib.

Thursday, April 4

IVF vol 3: tehtud, tulemuseta

Käisin hommikul vereanalüüsis. Kuigi tunne oli juba paar päeva, et ei ole seekordki tulemust. Kõht valutas ja selg valutas juba 2 päeva varem. Öösel krambitas, kuid lootus sureb ju viimasena. Tahaks ikkagi arsti meditsiinilist-teaduslikku kinnitust.
Ja mul oli õigus, helistati ja öeldi, et test oli negatiivne. Kahjuks.
Mul on rohkem kahju muidugi kui neil.
Aga proovin vaadata positiivselt:
1) Seekord läks juba paar tegelast külma (kokku 3), niisiis järgmisel korral ei pea ma tegema munarakukasvatuskuuri, vaid saan lihtsalt istutamisega tegelda. See tähendab palju vähem tervisega möllamist.
2) Tegemist on progressiga, kus organismi koolitamise tulemusena äkki 2 aasta pärast siis on mul esimene laps (siis ma olen küll 36-aastane juba, aga mis seal ikka)
3) Tunne on kurb, aga suudan keskenduda positiivsetele asjadele. Elukaaslane on olnud seekord eriti toetav ja positiivne, ma olen selle eest väga tänulik.
Nagu ütles arst - 2 tsüklit vahet pidada ja siis helistada arstile.
Nii et uus raund - juulis ilmselt.

No comments:

Post a Comment

Kirjuta, kas sul on mõtteid kirjutatuga seoses :)