Peale ligi 10-aastast ettevalmistust laste saamiseks, 9 IVF kuuri 4 aasta jooksul, mitmeid tuhandeid eurosid, 6 narkoosi, lugematuid haiglas tilguti all olemisi, kõhusüste ja ülekilosid, neelatud tablette, hüsteeriahooge ja pisaraid, varjamist sõprade, pere ja töökaaslaste eest jõudsid teadus ja minu keha kokkuleppele, et võiks rasedus õnnestuda - ja hoopiski loomulikul teel. Kes tahab, võib kõigest ise lugeda - tegin alles nüüd oma IVF päeviku taas avatuks ja jätkan vaid mõne meditsiinilise sissekandega, kuniks laps sünnib.

Tuesday, May 26

Kuu lõpp ja 35 päeva eelmistest päevadest?

Õudselt nõme, jälle mingi tsüklihäire! Ma olen täiega närvis, sest näen, kuidas päevad, kuud ja nüüd ka juba aastad muudkui kiirelt lähevad, aga minul on endiselt null tulemust! Ümberringi saavad kõik lapsi, paljudel on lapsed juba kooliealised või planeerivad nad esimest klassi. Nii et jube õnnetu tunne on ja kaalun tõsiselt, kas mitte minna kuskile tugigruppi. Lihtsalt selle asja mure on see, et Eesti on jube väike ning anonüümsus pole ju garanteeritud? Ma ei tahaks endiselt, et detailid minu ravist kusagile tööle jõuaks... kuigi see pole ju mingi tabu ega häbiasi. Lihtsalt, ma ei tahaks nii isiklikul teemal vestelda ning alust anda ka selja taga sosinateks.
Nüüd ma siis ootan siin uue tsükli algust. Paar päeva tagasi kõht korra krambitas, lootsin juba. Aga ei.

Tuesday, May 12

Pipelle

Täna käisin Pipelle protseduuril. Ma ei teadnud üldse, mida oodata. Aga tuligi välha, et tehakse mingi kohalik tuimestus, arst sorgib su sees, paneb klambriga (kõlas nagu keskaegses filmis?) korraks emaka kuskile kinni, ja teeb mingi kraapsukese ja valmistabki emaka põhja ette kuidagi. Ehk siis torkis mind. No see oli üks ebameeldivamaid protseduure üldse, sest tunne oli selline, nagu oleks päevade valu, mille peale mul peaaegu et pilt taskusse läheb ilma valuvaigistita. Kui ta selle klambri ära võttis, siis oli palju kergem olla. Nüüd peaks siis ootama paar päeva, et natuke veritseb ja määrib.

Praktilise poole pealt: vahepeal selgus, et kuna ma haiguslehte siiski ei kasutanud, olen ma ise endale paraja portsu kokku keeranud - see oli siiski arvestatud tööandja poolt, ning nüüd sain ma lisaks suurtele kuludele ka mõnusalt väikese palga. Suur bürokraatia on nüüd seda raha tagasi saada.

Vahepeal käisin ka ühel reisil, kus minu sõbranna ämmaemand soovitas ikkagi järgmisel korral täitsa füüsiliselt pikali olla, et see rakk saaks ikkagi kinnituda sinna emaka seina külge. Ausalt, nii ma planeeringi. Ma ei tea, millal see kord küll tuleb, aga planeerin selliselt.

Järgmine kord peangi helistama, kui uus tsükkel hakkab.