Täna käisin Pipelle protseduuril. Ma ei teadnud üldse, mida oodata. Aga tuligi välha, et tehakse mingi kohalik tuimestus, arst sorgib su sees, paneb klambriga (kõlas nagu keskaegses filmis?) korraks emaka kuskile kinni, ja teeb mingi kraapsukese ja valmistabki emaka põhja ette kuidagi. Ehk siis torkis mind. No see oli üks ebameeldivamaid protseduure üldse, sest tunne oli selline, nagu oleks päevade valu, mille peale mul peaaegu et pilt taskusse läheb ilma valuvaigistita. Kui ta selle klambri ära võttis, siis oli palju kergem olla. Nüüd peaks siis ootama paar päeva, et natuke veritseb ja määrib.
Praktilise poole pealt: vahepeal selgus, et kuna ma haiguslehte siiski ei kasutanud, olen ma ise endale paraja portsu kokku keeranud - see oli siiski arvestatud tööandja poolt, ning nüüd sain ma lisaks suurtele kuludele ka mõnusalt väikese palga. Suur bürokraatia on nüüd seda raha tagasi saada.
Vahepeal käisin ka ühel reisil, kus minu sõbranna ämmaemand soovitas ikkagi järgmisel korral täitsa füüsiliselt pikali olla, et see rakk saaks ikkagi kinnituda sinna emaka seina külge. Ausalt, nii ma planeeringi. Ma ei tea, millal see kord küll tuleb, aga planeerin selliselt.
Järgmine kord peangi helistama, kui uus tsükkel hakkab.
Praktilise poole pealt: vahepeal selgus, et kuna ma haiguslehte siiski ei kasutanud, olen ma ise endale paraja portsu kokku keeranud - see oli siiski arvestatud tööandja poolt, ning nüüd sain ma lisaks suurtele kuludele ka mõnusalt väikese palga. Suur bürokraatia on nüüd seda raha tagasi saada.
Vahepeal käisin ka ühel reisil, kus minu sõbranna ämmaemand soovitas ikkagi järgmisel korral täitsa füüsiliselt pikali olla, et see rakk saaks ikkagi kinnituda sinna emaka seina külge. Ausalt, nii ma planeeringi. Ma ei tea, millal see kord küll tuleb, aga planeerin selliselt.
Järgmine kord peangi helistama, kui uus tsükkel hakkab.
No comments:
Post a Comment
Kirjuta, kas sul on mõtteid kirjutatuga seoses :)