Peale ligi 10-aastast ettevalmistust laste saamiseks, 9 IVF kuuri 4 aasta jooksul, mitmeid tuhandeid eurosid, 6 narkoosi, lugematuid haiglas tilguti all olemisi, kõhusüste ja ülekilosid, neelatud tablette, hüsteeriahooge ja pisaraid, varjamist sõprade, pere ja töökaaslaste eest jõudsid teadus ja minu keha kokkuleppele, et võiks rasedus õnnestuda - ja hoopiski loomulikul teel. Kes tahab, võib kõigest ise lugeda - tegin alles nüüd oma IVF päeviku taas avatuks ja jätkan vaid mõne meditsiinilise sissekandega, kuniks laps sünnib.

Tuesday, February 16

40+ ja arst

Käisin taas arstil - seekord sama arst, kes eelmiselgi korral. Mõõtis, kaalus, vaatas vererõhku (mul on vererõhk alati väga madal olnud ja isegi suur rassimine seda kõrgeks ei aja). Kui veel paar visiiti tagasi oli küsimus, kas laps ikka saab piisavalt kütust peale, siis nüüd on selge - siit ikkagi kipub mingi suuremat sorti tegelane tulema, kosunud on kenasti. UH-d tehes arstil läksid silmad suureks, et oot, mis kujuga see kõht meil täpsemalt on ja kuidas ta nii aktiivne on? (Parajasti oli kõhule formuleerunud mingi püramiidilaadne ehitis). Ja muretses, kas laps on end tuharseisu tõmmanud. Õnneks UH näitas, et kõik on ikka vinks vonks, tal on lihtsalt nii hea olla seal, et müdistab endiselt palju, aga ikka peaseis. Doppleriga üldse ei saanud pihta - jooksis eest ära kogu aeg. Ma arvan, vererõhu saan üles siis, kui ma sellel poisil kunagi järgi hakkan jooksma ja vahepeal hapnikumaski pean kasutama. KTG-sse saadeti ka, seda pole varem tehtud. Kuna poisil oli jalkatrenn pooleli, siis KTG näitas sellist graafikut, nagu ma sünnitaks. Seega, saadeti kordusele.
Järgmisel päeval tegin selle korduse kah ära, siis ta otsustas magada nagu vana mees ja eriti seal midagi ei teinud, spetsialist lasi mul keerata küll ühe, küll teise külje peale - ei midagi, kokku läks mingi tunnike. Oli täitsa hämmingus. Kuna arstivastuvõttu eraldu polnud määratud, siis pidin konsulteerima kohapealse arstiga. Kuid pealelõunaks neid seal enam ei paistnud, seega läksin jälle kuskile nõuandlasse elavjärjekorda. Oli jälle uus arst, kes vaatas, et ei, täitsa OK rütm on ja rohkem kordust pole vaja.
Nüüd on veel üks visiit ämmakale, äkki tema oskab ka midagi emaka kohta öelda - selle kohta pole keegi ammu miskit kommenteerinud. Et kas on valmis ja tulekul või jäängi igaveseks rasedaks?

No comments:

Post a Comment

Kirjuta, kas sul on mõtteid kirjutatuga seoses :)