Trots

Jälle stress. Aga ma arvan et see on eht-minulik tähelepanupuudus, sest kõigil on nii kiire kogu aeg. Sest mu elu on kõik väga hea praegu. Lihtsalt muretsen selle lapse värgi pärast ja nüüd siis, kui igal pool abiellutakse ja Facebookis muudkui sünnitusvärskete laste pildid "nii pikk nii raske" ilmuvad, siis ma tahaks tegelt tsipa või palju oksendada. Või siis nutta.
Ja mul on tegelt mingi selline tuju praegu et: vot paras, tropp, mina saan üksi hakama ja ei räägi kellelegi midagi. Ehk siis mul on mingi kodust õpitud "karistamise" vorm, mille vallas ma pean end arendama.
Et "kättemaksuks" ma siis ei räägi asju, ei jaga ennast ja olen omaette nagu okassiga või siis siil. Et ma pole sugugi kurb. Kuigi tegelikult natuke ju olen, aga ma ei luba endale seda tunnet.
Olen turris ja võitlusvalmis.
Muide, mina viskasin just 1 paari teksasid ära, mis olid ostetud ja mitte kordagi kantud, sellepärast et ma olen vahepeal veel juurde võtnud. Oh imet, eks.

Rasedusega arvel?

Naised oskavad teisele naisele ikka ilusti öelda! Sain sõbrannalt komplimendi, et olen natuke salenenud. Ma ei usu et see tõsi on, aga armas on ikkagi seda kuulda.

Minu peamine mure onikka kõht, savi see tagumik. TÄNA ARSTI JUURES juba admin tuli joostes minu juurde, kuma seal istusin, ja küsis et oi, kas te ikka maksite ka? Ma ütlesin, et ei, aga et arvasin et maksan pärast.

Siis ta vaatas mind kahtlustavalt ja küsis uuesti - "aga kui te olete rasedusega arvel, siis muidugi ei pea maksma". Ilmselgelt, noh. Aga ma ei võtnud seda halvasti kuna tean et neil käib seal ju alla 12-nädalasi küllaga ja ma võiks vabalt üks neist olla. Igatahes arst on mul ikka fantastiline ja rahustas mu maha, näitas ekraanilt folliikuleid ja ütles, et kui kõht valutab, et no las ta siis valutab.
Seda tean ma küll, et mugavat seksi ei ole mulle ov ajal niisiis ette nähtud. Oeh. Kui mu ema seda kõike teaks... oh neid emasid, nad alati muretsevad!
Mul ei ole emaga selliseid lugusid vist kunagi võimalik jagada. Hea et ma tean, et sügaval nõukaajal ta jagas palatit meie lapsepõlvekodu ülemise naabrinaisega.

Keha karistamine

Lugesin kuskilt, et naised karistavad alati end kehaliste meetoditega - et kui midagi on halvasti, tuleb piitsa anda ja dieedile minna, ja kui on hästi, siis tuleb end shokolaadiga premeerida jamassaazhi nt minna. Meestel ei pidavat see üldse nii käima.

Imelik, onju? Ma ise teen sama.

Plaanisin peale Soome koosolekut massaazhi minna hommikul, aga kuna oli rahvuspüha, siis ei saanud ma sinna aega. Nii et jäi ära. Selle asemel käisin õhtul vannia.
Mul on tervisega ka väike mure. Polegi julgenud rääkida kellelegi väga, sest kardan ära sõnuda/niisama vinguda. Mul nimelt kõht valutab juba 5. päeva ja sarnane valu on nagu 3 a tagasi, kui läksin opile.

Ma ei saa normaalselt küljeli magada ja kõhtu ei saa ka sisse tõmmata. Nii et käin ka ringi nagu 6ndat kuud rase. Seda juttu lähen ma mõistagi rääkima arstile, juba 2 korda on aeg edasi lükkunud, sest ta oli haige ja seetttu teise arsti ajad ka täis. Aga nüüd teisipäevaks on siis ülevaatus ja loodan siiralt, et tegemist on mingi ebamugavusega, mitte taas kasvajaga. Kui noored mehed saavad infarkte ületöötamisest, siis noored naised saavad emakakaeladüsplaasiaid, tsüste ja raseduskatkemisi...

Mul on tunne, universum saadab mulle sõnumeid et ma ei saagi kunagi lapsi ja ausõna, liiga vara on selliseid muremõtteid mõelda, aga no ma õudselt kardan ju. Niisiis vajaksin ma tegelikult meelerahu selles vallas ja ühte korralikku nuttu, ja ma ei jõua isegi trenni peale mõelda praegu, sest tuju on nii ära, kuna normaalselt ei saa istuda ega astuda. Mis trennist me siis räägime? :S

Nii et igatahes loodan, et homme algab hea nädal ja teisipäeval arst ikka tööl. Elan need 48h veel üle siin ja siis on näha, mis toimub. Ilmselt olen ma paranoiline ja ilmaasjata mõtlen üle, aga iial ei tasu olla liiga ettevaatlik, seda enam, et eelmine kord liikusid asjad väga kiiresti...

Enne ma end trenni ka kirja ei pane!
Aga mind ennast pani mõtlema, et kuigi ma toitun tervislikult jne, siis mulle meenub, et kui ma võtsin neid viljatusravi tablette, mitu kuuri ju tegelikult, siis kõrvaltoimete lehe peal oli küll kirjas, et hormonaalsete muudatuste tõttu võib suureneda kehakaal (kuni 20kg). Ja mul on praegu tunne, et need mõned kilod on lisaks minu enda inaktiivsusele just sealt tulnud - hormonaalne ebastabiilsus. Stressihormoon ju lisaks?

Mul on tunne, et ma tahaks lihtsalt vestelda kellegi targa inimesega, kes tunneb naise keha, kes teab günekoloogiat, viljastumist ja oskab panna kokku seoseid kehakaalu, stressi ja kõige selle vahel.

Mul oli ka eile selline hetk, kui keegi viitas minule kui "trullakale" ja siis ma mõtlesin, et nüüd on see aeg käes - M, see trullakas. Ja siis ma mõtlesin, et mul on tõesti savi - ma ei jõua kõigile enda kurba saatust kurta ja selgitada MIKS. Sest see pole kellegi asi ja arvaku nad, et ma olen rase või söön palju kommi.
Sest ma parema meelega teen nalja kui seletan iga kord, et jah, vaata, mul on mingi munasarjakeiss/hormooniravi jne jne.
Ma arvan, see on minu elu ja minu keha ja see kõik on minu meelerahu hind.

Käisin täna arsti juures

Meil oli kokkulepe, et teen veel ühe ravikuuri läbi (kestusega 3 kuud) ja siis kolm kuud peale seda jälgin, kas õnnestub rasestuda.
Jälgimise all mõtles ta seda, et tuleks jälgida ovulatsiooni (selle jaoks on mul aastate jooksul olnud kasutusel küll ovulatsioonimonitor, küll lakmustestid, küll tavaline kraadiklaas basaaltemperatuuri mõõtmiseks) ja "soodsal päeval" üritada.
Ei ole veel õnnestunud, nii et käisin täna arsti juures. Ta vaatas üle, et "kõik on korras", nüüd proovige.

Teletrenn

Ma olen siin enne magamaminekut end puhta lolliks keeranud. Vaatan telekava ja mõtlen, millise saate ajal ma saaksin trenni minna.

Ma olen nimelt võtnud vastu otsuse, et võtan ikkagi mingi trenniplaani ka varsti ette. See võtab ju ka raha lisaks ajale.

Aga raha, nagu me teame, saab alati juurde teenida...