Peale ligi 10-aastast ettevalmistust laste saamiseks, 9 IVF kuuri 4 aasta jooksul, mitmeid tuhandeid eurosid, 6 narkoosi, lugematuid haiglas tilguti all olemisi, kõhusüste ja ülekilosid, neelatud tablette, hüsteeriahooge ja pisaraid, varjamist sõprade, pere ja töökaaslaste eest jõudsid teadus ja minu keha kokkuleppele, et võiks rasedus õnnestuda - ja hoopiski loomulikul teel. Kes tahab, võib kõigest ise lugeda - tegin alles nüüd oma IVF päeviku taas avatuks ja jätkan vaid mõne meditsiinilise sissekandega, kuniks laps sünnib.

Monday, March 14

Keha karistamine

Lugesin kuskilt, et naised karistavad alati end kehaliste meetoditega - et kui midagi on halvasti, tuleb piitsa anda ja dieedile minna, ja kui on hästi, siis tuleb end shokolaadiga premeerida jamassaazhi nt minna. Meestel ei pidavat see üldse nii käima.

Imelik, onju? Ma ise teen sama.

Plaanisin peale Soome koosolekut massaazhi minna hommikul, aga kuna oli rahvuspüha, siis ei saanud ma sinna aega. Nii et jäi ära. Selle asemel käisin õhtul vannia.
Mul on tervisega ka väike mure. Polegi julgenud rääkida kellelegi väga, sest kardan ära sõnuda/niisama vinguda. Mul nimelt kõht valutab juba 5. päeva ja sarnane valu on nagu 3 a tagasi, kui läksin opile.

Ma ei saa normaalselt küljeli magada ja kõhtu ei saa ka sisse tõmmata. Nii et käin ka ringi nagu 6ndat kuud rase. Seda juttu lähen ma mõistagi rääkima arstile, juba 2 korda on aeg edasi lükkunud, sest ta oli haige ja seetttu teise arsti ajad ka täis. Aga nüüd teisipäevaks on siis ülevaatus ja loodan siiralt, et tegemist on mingi ebamugavusega, mitte taas kasvajaga. Kui noored mehed saavad infarkte ületöötamisest, siis noored naised saavad emakakaeladüsplaasiaid, tsüste ja raseduskatkemisi...

Mul on tunne, universum saadab mulle sõnumeid et ma ei saagi kunagi lapsi ja ausõna, liiga vara on selliseid muremõtteid mõelda, aga no ma õudselt kardan ju. Niisiis vajaksin ma tegelikult meelerahu selles vallas ja ühte korralikku nuttu, ja ma ei jõua isegi trenni peale mõelda praegu, sest tuju on nii ära, kuna normaalselt ei saa istuda ega astuda. Mis trennist me siis räägime? :S

Nii et igatahes loodan, et homme algab hea nädal ja teisipäeval arst ikka tööl. Elan need 48h veel üle siin ja siis on näha, mis toimub. Ilmselt olen ma paranoiline ja ilmaasjata mõtlen üle, aga iial ei tasu olla liiga ettevaatlik, seda enam, et eelmine kord liikusid asjad väga kiiresti...

Enne ma end trenni ka kirja ei pane!
Aga mind ennast pani mõtlema, et kuigi ma toitun tervislikult jne, siis mulle meenub, et kui ma võtsin neid viljatusravi tablette, mitu kuuri ju tegelikult, siis kõrvaltoimete lehe peal oli küll kirjas, et hormonaalsete muudatuste tõttu võib suureneda kehakaal (kuni 20kg). Ja mul on praegu tunne, et need mõned kilod on lisaks minu enda inaktiivsusele just sealt tulnud - hormonaalne ebastabiilsus. Stressihormoon ju lisaks?

Mul on tunne, et ma tahaks lihtsalt vestelda kellegi targa inimesega, kes tunneb naise keha, kes teab günekoloogiat, viljastumist ja oskab panna kokku seoseid kehakaalu, stressi ja kõige selle vahel.

Mul oli ka eile selline hetk, kui keegi viitas minule kui "trullakale" ja siis ma mõtlesin, et nüüd on see aeg käes - M, see trullakas. Ja siis ma mõtlesin, et mul on tõesti savi - ma ei jõua kõigile enda kurba saatust kurta ja selgitada MIKS. Sest see pole kellegi asi ja arvaku nad, et ma olen rase või söön palju kommi.
Sest ma parema meelega teen nalja kui seletan iga kord, et jah, vaata, mul on mingi munasarjakeiss/hormooniravi jne jne.
Ma arvan, see on minu elu ja minu keha ja see kõik on minu meelerahu hind.

No comments:

Post a Comment

Kirjuta, kas sul on mõtteid kirjutatuga seoses :)