Peale ligi 10-aastast ettevalmistust laste saamiseks, 9 IVF kuuri 4 aasta jooksul, mitmeid tuhandeid eurosid, 6 narkoosi, lugematuid haiglas tilguti all olemisi, kõhusüste ja ülekilosid, neelatud tablette, hüsteeriahooge ja pisaraid, varjamist sõprade, pere ja töökaaslaste eest jõudsid teadus ja minu keha kokkuleppele, et võiks rasedus õnnestuda - ja hoopiski loomulikul teel. Kes tahab, võib kõigest ise lugeda - tegin alles nüüd oma IVF päeviku taas avatuks ja jätkan vaid mõne meditsiinilise sissekandega, kuniks laps sünnib.

Wednesday, March 30

Trots

Jälle stress. Aga ma arvan et see on eht-minulik tähelepanupuudus, sest kõigil on nii kiire kogu aeg. Sest mu elu on kõik väga hea praegu. Lihtsalt muretsen selle lapse värgi pärast ja nüüd siis, kui igal pool abiellutakse ja Facebookis muudkui sünnitusvärskete laste pildid "nii pikk nii raske" ilmuvad, siis ma tahaks tegelt tsipa või palju oksendada. Või siis nutta.
Ja mul on tegelt mingi selline tuju praegu et: vot paras, tropp, mina saan üksi hakama ja ei räägi kellelegi midagi. Ehk siis mul on mingi kodust õpitud "karistamise" vorm, mille vallas ma pean end arendama.
Et "kättemaksuks" ma siis ei räägi asju, ei jaga ennast ja olen omaette nagu okassiga või siis siil. Et ma pole sugugi kurb. Kuigi tegelikult natuke ju olen, aga ma ei luba endale seda tunnet.
Olen turris ja võitlusvalmis.
Muide, mina viskasin just 1 paari teksasid ära, mis olid ostetud ja mitte kordagi kantud, sellepärast et ma olen vahepeal veel juurde võtnud. Oh imet, eks.

No comments:

Post a Comment

Kirjuta, kas sul on mõtteid kirjutatuga seoses :)