Peale ligi 10-aastast ettevalmistust laste saamiseks, 9 IVF kuuri 4 aasta jooksul, mitmeid tuhandeid eurosid, 6 narkoosi, lugematuid haiglas tilguti all olemisi, kõhusüste ja ülekilosid, neelatud tablette, hüsteeriahooge ja pisaraid, varjamist sõprade, pere ja töökaaslaste eest jõudsid teadus ja minu keha kokkuleppele, et võiks rasedus õnnestuda - ja hoopiski loomulikul teel. Kes tahab, võib kõigest ise lugeda - tegin alles nüüd oma IVF päeviku taas avatuks ja jätkan vaid mõne meditsiinilise sissekandega, kuniks laps sünnib.

Wednesday, March 16

Rasedusega arvel?

Naised oskavad teisele naisele ikka ilusti öelda! Sain sõbrannalt komplimendi, et olen natuke salenenud. Ma ei usu et see tõsi on, aga armas on ikkagi seda kuulda.

Minu peamine mure onikka kõht, savi see tagumik. TÄNA ARSTI JUURES juba admin tuli joostes minu juurde, kuma seal istusin, ja küsis et oi, kas te ikka maksite ka? Ma ütlesin, et ei, aga et arvasin et maksan pärast.

Siis ta vaatas mind kahtlustavalt ja küsis uuesti - "aga kui te olete rasedusega arvel, siis muidugi ei pea maksma". Ilmselgelt, noh. Aga ma ei võtnud seda halvasti kuna tean et neil käib seal ju alla 12-nädalasi küllaga ja ma võiks vabalt üks neist olla. Igatahes arst on mul ikka fantastiline ja rahustas mu maha, näitas ekraanilt folliikuleid ja ütles, et kui kõht valutab, et no las ta siis valutab.
Seda tean ma küll, et mugavat seksi ei ole mulle ov ajal niisiis ette nähtud. Oeh. Kui mu ema seda kõike teaks... oh neid emasid, nad alati muretsevad!
Mul ei ole emaga selliseid lugusid vist kunagi võimalik jagada. Hea et ma tean, et sügaval nõukaajal ta jagas palatit meie lapsepõlvekodu ülemise naabrinaisega.

No comments:

Post a Comment

Kirjuta, kas sul on mõtteid kirjutatuga seoses :)