Kuidas nad jõuavad

Mis puudutab väsimust ja elukvaliteeti - lapsega, mehega ajaveetmist... ma ei saa siiani aru, kuidas naised seda teevad - laste kõrvalt tööl käivad jne. See on uskumatult raske, kui ma mõtlen kõiki lapsevanemaid kõrvalt vaadates - oma sõpru, nii mehi kui naisi, kolleege...
Lapsed on ju haiged, aga isegi oled vahel haige - ja kõigil ei ole võimalust ka kodust töötada ega ole neil ka "mugav" kontoritöö.
Mul on praegu selline tunne, et äkki mulle pole last veel kingitud sellepärast, et ma pole valmis veel selle vastutusega tegelema - et pean veel endale ka elama?
Tunnen ka seda et elan natukene oma elukaaslase elu. Ja vahel mõtlen, et kas see on see, mis ma tahan.
Mis parata, rumalad mõtted.
 Sellepärast ma siis koorman end erinevate tegevustega ja teen kogu aeg plaane, et oleks mille suunda minna, mida oodata. Ja et ma ei stressaks enda veebruari-projekti pärast.

Lootus

Mul pole muud öelda ega mõelda, kui et ju kodus on jälle lained paika loksunud. Vahepeal olen proovinud teadvustada, et eks pingeline on meestel ja naistel mõlemal kunstviljastamise teemadel. Sellest on nii palju kirjutatud, et see on üks raskemaid asju elus üle elada. Teised asjad on töötus, surm perekonnas, lahutus, lapse sünd jmt.
Mehed on taolistes asjades lihtsalt järsemad. Ja võib-olla naine ei saa ka aru, mida see mees siis tahab. Nii nagu mees ei saa vahel aru, et mida naine siis tahab.
Ja sellepärast - elutõde või klišee - mehed on Marsilt ju ja naised Veenuselt.
Elu nagu seebiooper, mis?

Mul oli täna esimene eratreeneriga treening. Lõpuks jõudsin selleni. Tegi mingeid inimkatseid seal minuga. Aga mulle imekombel meeldis päeva ajal trennis käia. Hea ja valge, sai õue vaadata ja mõtiskleda.
See koht, kus ma käin, asub mu tööga samas majas. Saab ilma välisriieteta trenni minna.
Ma isegi kaalun, et hoolimata ÜBERkallist kuumaksest võin ma selle kohaga nii ära harjuda, et hakkan seal käima ehk tulevikuski.
Täna siis oli eratreenerisessioon. Lisaks siis ka ajutine liitumine ja nii kuni veebruarini ehk pausidega 3 kuud. Ja siis vaatab, kas on ka arenguid olnud.

Igatahes, ma sain diagnoosi "liikumisvaegusega" ja palju koledaid reaalseid numbreid mustvalgel vaadata. Ehk siis hädad, mis on seoses liikumisvaegusega tekkinud. See on väga levinud, aga ma ei teadvusta seda. Inimesed, kes sõidavad autoga ja ei liigu piisavalt, on kontoritöötajad ega spordi... Neil on rühiprobleemidest kaalu- ja uneprobleemideni... Ma olen tõesti üks neist.

Järgmine sessioon on laktaaditest ja toitumisnõustamine. Hakkan siis salatilehtedest ja pähklitest vist ainult toituma. Peale esimest päeva on motivatsioon kõrgel ja plaanin ka järgmine nädal tööreisil olles hotellis kõvasti trenni teha ja vähe suhkrut tarbida.
Ja noh, tegelikult - kui see kõik aitab mul enda vormi parandada, on hea. Kui alla võtta - veel parem. Ja kui selle tulemusena on mul võimalus kaasa aidata parima tulemuse nimel IVF-is - jumala eest, super. Ma kellelegi pole veel rääkinud, et selline süsteem mul nüüd siis. Elukaaslane teab et ma nüüd jälle teen "teistmoodi" midagi, aga ta ei jõua süveneda. IVF-ist ei tea keegi. Sellepärast ma nüüd selle blogi siin avalikustangi...
Nii et ma siin elan enda väikeses mullis, kus kõik asjad peaks ju positiivses suunas arenema. Aga kaitsen end sellega, etkui midagi ei õnnestu, siis keegi ka ei saa näpuga näidata - tahtejõuetu könn, õnnetu naine või midagiveel hullematki.

IVF konto

Ma käisin nüüd siis keskhaiglas ja avasin omale IVF konto ehk teen kõikvõimalikke teste ja siis järjekord on nii, et veebruaris saab alles nn ravile.

Kusjuures arst oli ülinormaalne ja ütles konkreetselt, et mul on juba 2005.a PCOS ja pildi pealt on vägagi näha, et ise siin viljastumist ei hakka iial toimuma. Ja et ravitaktika ongi IVF. Mis tähendabki siis just seda ja kinnitab mu varasemaid teadmisi, sõbrannade selgitusi. Rääkisin ka elukaaslasega, tema on kogu aeg väga toetav olnud. Ma saan aru et tema nagu ei mõtlegi selle peale, et kuidas mina nagu ennast tunnen, kuna see on mul elus nagu üks suuremaid asju? Kuna ma olen ju naine, kes ei saa loomulikult lapsi.
Kuna ma tahan ka veel neid! Ja noh meestel on see nagunii teistmoodi ka ju.

Aga ühesõnaga. Keegi teine seda projekti mul nagunii ei juhi nii et mul on hea meel et arst mu kohe ette võttis. Ega ta ei hellitanud ka - küsis kohe et kas kehakaal ajab üle ääre (nõme!) ja ütles et tegele siis sellega. No loomulikult - ma tegelengi?
Aga nüüd ma lähen eratreeneri peale siis kohe - 3 kuuga saledaks projekt algab novembrist. Üks projekt teise eest!
Maksku mis maksab, ma ütlen. Aga mott on suur!