Mis puudutab väsimust ja elukvaliteeti - lapsega, mehega ajaveetmist... ma ei saa siiani aru, kuidas naised seda teevad - laste kõrvalt tööl käivad jne. See on uskumatult raske, kui ma mõtlen kõiki lapsevanemaid kõrvalt vaadates - oma sõpru, nii mehi kui naisi, kolleege...
Lapsed on ju haiged, aga isegi oled vahel haige - ja kõigil ei ole võimalust ka kodust töötada ega ole neil ka "mugav" kontoritöö.
Mul on praegu selline tunne, et äkki mulle pole last veel kingitud sellepärast, et ma pole valmis veel selle vastutusega tegelema - et pean veel endale ka elama?
Tunnen ka seda et elan natukene oma elukaaslase elu. Ja vahel mõtlen, et kas see on see, mis ma tahan.
Mis parata, rumalad mõtted.
Sellepärast ma siis koorman end erinevate tegevustega ja teen kogu aeg plaane, et oleks mille suunda minna, mida oodata. Ja et ma ei stressaks enda veebruari-projekti pärast.
Foto: Kristiina Männik / Fotopisik
No comments:
Post a Comment
Kirjuta, kas sul on mõtteid kirjutatuga seoses :)