Peale ligi 10-aastast ettevalmistust laste saamiseks, 9 IVF kuuri 4 aasta jooksul, mitmeid tuhandeid eurosid, 6 narkoosi, lugematuid haiglas tilguti all olemisi, kõhusüste ja ülekilosid, neelatud tablette, hüsteeriahooge ja pisaraid, varjamist sõprade, pere ja töökaaslaste eest jõudsid teadus ja minu keha kokkuleppele, et võiks rasedus õnnestuda - ja hoopiski loomulikul teel. Kes tahab, võib kõigest ise lugeda - tegin alles nüüd oma IVF päeviku taas avatuks ja jätkan vaid mõne meditsiinilise sissekandega, kuniks laps sünnib.

Thursday, October 6

IVF konto

Ma käisin nüüd siis keskhaiglas ja avasin omale IVF konto ehk teen kõikvõimalikke teste ja siis järjekord on nii, et veebruaris saab alles nn ravile.

Kusjuures arst oli ülinormaalne ja ütles konkreetselt, et mul on juba 2005.a PCOS ja pildi pealt on vägagi näha, et ise siin viljastumist ei hakka iial toimuma. Ja et ravitaktika ongi IVF. Mis tähendabki siis just seda ja kinnitab mu varasemaid teadmisi, sõbrannade selgitusi. Rääkisin ka elukaaslasega, tema on kogu aeg väga toetav olnud. Ma saan aru et tema nagu ei mõtlegi selle peale, et kuidas mina nagu ennast tunnen, kuna see on mul elus nagu üks suuremaid asju? Kuna ma olen ju naine, kes ei saa loomulikult lapsi.
Kuna ma tahan ka veel neid! Ja noh meestel on see nagunii teistmoodi ka ju.

Aga ühesõnaga. Keegi teine seda projekti mul nagunii ei juhi nii et mul on hea meel et arst mu kohe ette võttis. Ega ta ei hellitanud ka - küsis kohe et kas kehakaal ajab üle ääre (nõme!) ja ütles et tegele siis sellega. No loomulikult - ma tegelengi?
Aga nüüd ma lähen eratreeneri peale siis kohe - 3 kuuga saledaks projekt algab novembrist. Üks projekt teise eest!
Maksku mis maksab, ma ütlen. Aga mott on suur!

No comments:

Post a Comment

Kirjuta, kas sul on mõtteid kirjutatuga seoses :)