Peale rääkimist

Laupäeval, nagu punktiks, algasid ka päevad.

Rääkisin täna arstiga. Tema jaoks on see kõik ikka suur vabrik, sest minu nimi esmapilgul ei öelnud talle midagi. Seletasin siis, riskides töö juures kõrvaliste kõrvadega, et miks ma helistan.
No selge, arvas ta. Kuna ükski muna alles ei jäänud, siis peangi kõike otsast algama.
Aga alles suve alguses saan... Ma ei ole kindel, kas ma jõuan oodata nii palju?

Natuke kergendas täna see, et sain lõpuks oma bestfrendile asjad ära rääkida :) Oligi parem, et sealjuures pisaraisse ei langenud. Aga ta ütles, et ma olen tubli. Ega me palju üksteisele nii ei ütle, seda enam hindan!
Kohe kergem hakkas.

Taastun

Kui ma käisin HCG testi tegemas haiglas, siis üks juba tuttava näoga naine, kellele mina ikka naeratama kippusin, tuli samuti järjekorda vereanalüüsiletti. Eestlastele on ikka hirmus võõras, kui keegi neile naeratab või viipab või edu soovib.

Tänaseks on mul juba mitu teraapilist telefonikõnet, skype-vestlust ja kirjavahetust seljataga. Nutujoru samuti. Ja palju magusaid komme. Ja veel magustoitu. Suitsu ja veini seekord mitte - ma ju tahan uuesti üritada? Seega, olukord on tasakaalustunud.

Igatahes on mul hea meel, et esimene kogemus on seljataga. Vähemalt kuni siiani, et nüüd on jälle pilt selge - kuidas kõik käib, mismoodi mu keha reageerib ja kuidas seda kõike on võimalik teha nii, et võimalikult vähe inimesi teaks.
Keha reageeris hästi kõikidele erinevatele hormoonidele, mis ma viimase kuuga endale erinevaid teid pidi olen sisse pidanud ajama.

Ma saan veel proovida ju? Arstiga loodan esimesel võimalusel uue raviplaani paika saada.

Ma olen väga tänulik, et mul on häid sõpru, kes suudavad ilma suurema kärata toeks olla ja kallistusi jagada. Ja olen samuti selle eest tänulik, et ma pole sündinud näiteks ilma emakata ega ole ka ratastoolis.
Olen tänulik selle eest ka, et mul on rahalised võimalused, et kõike seda endaga ette võtta.
Kirjutan pikemalt jälle siis, kui lähen uuele katsele või muid uudiseid on.

EI OOTA

Nagu minu arusaamise koha pealt selgus, ei ole ma ootel, nii näitas HCG tulemus. Mul on niiii kahju.
Ka ükski minu muu muna ei jäänud ellu seal külmas...
Nüüd järgneb veel õudsem ootus - mitu kuud hormooniravist taastumist ja alles siis saan hakata kõike uuesti proovima. Süstid ja kõik muu kraam.
Õnneks mu keha võttis ravi mitte just liiga stressirikkalt, seega on mul hea meel, et ma saan uuesti proovida.
Kahju on sellegipoolest. Justnagu keegi kuskil oleks otsustanud, et mulle ei olegi lapsi ette nähtud.
Kurb on olla.

Ootan. Homme peaks mingit selgust tulema, kas ka OOTAN.

Näost hall

Juba mitu inimest on mulle "komplimente" öelnud, et küll ma olen väsinud olemisega. Ma pean tunnistama, et olen näost hall jah veidi ja natuke rohkem tegevusjõuetu kui tavaliselt.
Mis sa selle külmaga ikka teed? Kui hädasti pole vaja õue minna, siis oled toas. Ja kui lähedki õue, siis paned soojalt riidesse. Topelt suusapüksid, paksud saapad. Et jumala eest ei külmeta.

Kuna olen hetkel säilitusravil, siis ei tohi teha väga sporti ega muidu enda koormata. Aga just pikali ka ei pea olema. Nii et poest kottide vedamine mõistuse piires või külma käest autosse vudimine pole just probleem.

Aga näost hall ei tohiks olla. Nii et õues tuleb siiski käia.

Säilitusravi

Olen säilitusravil. See tähendab mingit geeli 2 x päevas.
Kõige suurem ebamugavus on siiani kõhuvalu ja vist gaasid? Ma ei teagi kas see on rohust või punktsioonist. Igatahes on ebamugav, tohutult.
Äkki ma pole piisavalt naine, et kõige sellega hakkama saada?

Embrüosiirdamine

Täna käisin embrüosiirdamisel. Kui selleks ettevalmistus ehk punktsioon oli narkoosiga ja sellest olin ette ka teadlik, et vahetusriided, sussid jne tuli kaasa võtta, siis täna oli natuke teadmatust. Eriti ebasõbralik teenindus vastuvõtus. Miks nad oma asju kokku ei lepi? Olin nagunii esiteks närvis ja teiseks, kõht valutas 2 päeva tagusest protseduurist, nii et 2-3 korda treppidest edasitagasi liikumine ei olnud mulle kui patsiendile meeldiv.
Lisada tuleb ka fakt, et siirdamisele peab minema täis põiega.

Muidu oli nagu günekoloogi külastus ikka - istud pukki ja jalad asendisse. See kõhu ebamugavustunne 2 päeva on see kõige nõmedam osa siiani olnud. Arst vaatas ultraheliga kõik üle ka, et ega mingeid jamasid pole, ei olnud.

Naljakas oli aga see, et kui tool oli kenasti pikaliasendisse viidud, siis pistis kõrvaltoa luugist (selline väike luuk nagu mujal on see koht, kuhu analüüsid pannakse), pea välja embrüoloog. Mees. Ma peaaegu et ei näinud temast muud kui pead, mis oli vannimütsiga kaetud. Tema aga ronis ülakehaga peaaegu "meie" ruumi ja samal ajal rääkis rahulikult, kuidas minu munarakud siis arenenud olid.

Peamiselt rääkis ta minu jalgevahega, aga see mind väga ei häirinud. Üritasin meelde jätta, et minu mitmest munarakust on alles hulk, mis on OK kogus, aga neist mõned on "aeglased" ehk aeglased arenejad. Pole ideaalne.
Paar tükki aga olid aplamad ja minu nõusolekul toimetati ka siirdamine. Seda tegi minu raviarst, kes on väga meeldiv ja professionaalne, siiani absoluutselt positiivsed muljed.

Nüüd algab kõige raskem osa - säilitamine, vaatamine, ootamine. Seejärel võib-olla pettumine ja siis loodetavasti kõik jälle uuesti. Või siis ei olegi pettumine. On hoopis tulemus.

Kõht ikka valutab. Tallinnas on -23 täna.