Taastun

Kui ma käisin HCG testi tegemas haiglas, siis üks juba tuttava näoga naine, kellele mina ikka naeratama kippusin, tuli samuti järjekorda vereanalüüsiletti. Eestlastele on ikka hirmus võõras, kui keegi neile naeratab või viipab või edu soovib.

Tänaseks on mul juba mitu teraapilist telefonikõnet, skype-vestlust ja kirjavahetust seljataga. Nutujoru samuti. Ja palju magusaid komme. Ja veel magustoitu. Suitsu ja veini seekord mitte - ma ju tahan uuesti üritada? Seega, olukord on tasakaalustunud.

Igatahes on mul hea meel, et esimene kogemus on seljataga. Vähemalt kuni siiani, et nüüd on jälle pilt selge - kuidas kõik käib, mismoodi mu keha reageerib ja kuidas seda kõike on võimalik teha nii, et võimalikult vähe inimesi teaks.
Keha reageeris hästi kõikidele erinevatele hormoonidele, mis ma viimase kuuga endale erinevaid teid pidi olen sisse pidanud ajama.

Ma saan veel proovida ju? Arstiga loodan esimesel võimalusel uue raviplaani paika saada.

Ma olen väga tänulik, et mul on häid sõpru, kes suudavad ilma suurema kärata toeks olla ja kallistusi jagada. Ja olen samuti selle eest tänulik, et ma pole sündinud näiteks ilma emakata ega ole ka ratastoolis.
Olen tänulik selle eest ka, et mul on rahalised võimalused, et kõike seda endaga ette võtta.
Kirjutan pikemalt jälle siis, kui lähen uuele katsele või muid uudiseid on.