Peale ligi 10-aastast ettevalmistust laste saamiseks, 9 IVF kuuri 4 aasta jooksul, mitmeid tuhandeid eurosid, 6 narkoosi, lugematuid haiglas tilguti all olemisi, kõhusüste ja ülekilosid, neelatud tablette, hüsteeriahooge ja pisaraid, varjamist sõprade, pere ja töökaaslaste eest jõudsid teadus ja minu keha kokkuleppele, et võiks rasedus õnnestuda - ja hoopiski loomulikul teel. Kes tahab, võib kõigest ise lugeda - tegin alles nüüd oma IVF päeviku taas avatuks ja jätkan vaid mõne meditsiinilise sissekandega, kuniks laps sünnib.

Monday, February 20

Peale rääkimist

Laupäeval, nagu punktiks, algasid ka päevad.

Rääkisin täna arstiga. Tema jaoks on see kõik ikka suur vabrik, sest minu nimi esmapilgul ei öelnud talle midagi. Seletasin siis, riskides töö juures kõrvaliste kõrvadega, et miks ma helistan.
No selge, arvas ta. Kuna ükski muna alles ei jäänud, siis peangi kõike otsast algama.
Aga alles suve alguses saan... Ma ei ole kindel, kas ma jõuan oodata nii palju?

Natuke kergendas täna see, et sain lõpuks oma bestfrendile asjad ära rääkida :) Oligi parem, et sealjuures pisaraisse ei langenud. Aga ta ütles, et ma olen tubli. Ega me palju üksteisele nii ei ütle, seda enam hindan!
Kohe kergem hakkas.

2 comments:

  1. AnonymousFebruary 21, 2012 11:48 AM

    Jõuad ikka! Ootaja aeg on küll pikk, aga.. see on ju ülla ja hea eesmärgi nimel kõik!
    Minu meelest oled Sa ka tubli. Kohe väga-väga.

    ReplyDelete
  2. KuidastehalapsiMay 23, 2012 10:10 AM

    Aitäh! Hoiame mulle jälle pöialt!

    ReplyDelete

Kirjuta, kas sul on mõtteid kirjutatuga seoses :)

Subscribe to: Post Comments (Atom)