Täna käisin embrüosiirdamisel. Kui selleks ettevalmistus ehk punktsioon oli narkoosiga ja sellest olin ette ka teadlik, et vahetusriided, sussid jne tuli kaasa võtta, siis täna oli natuke teadmatust. Eriti ebasõbralik teenindus vastuvõtus. Miks nad oma asju kokku ei lepi? Olin nagunii esiteks närvis ja teiseks, kõht valutas 2 päeva tagusest protseduurist, nii et 2-3 korda treppidest edasitagasi liikumine ei olnud mulle kui patsiendile meeldiv.
Lisada tuleb ka fakt, et siirdamisele peab minema täis põiega.
Muidu oli nagu günekoloogi külastus ikka - istud pukki ja jalad asendisse. See kõhu ebamugavustunne 2 päeva on see kõige nõmedam osa siiani olnud. Arst vaatas ultraheliga kõik üle ka, et ega mingeid jamasid pole, ei olnud.
Naljakas oli aga see, et kui tool oli kenasti pikaliasendisse viidud, siis pistis kõrvaltoa luugist (selline väike luuk nagu mujal on see koht, kuhu analüüsid pannakse), pea välja embrüoloog. Mees. Ma peaaegu et ei näinud temast muud kui pead, mis oli vannimütsiga kaetud. Tema aga ronis ülakehaga peaaegu "meie" ruumi ja samal ajal rääkis rahulikult, kuidas minu munarakud siis arenenud olid.
Peamiselt rääkis ta minu jalgevahega, aga see mind väga ei häirinud. Üritasin meelde jätta, et minu mitmest munarakust on alles hulk, mis on OK kogus, aga neist mõned on "aeglased" ehk aeglased arenejad. Pole ideaalne.
Paar tükki aga olid aplamad ja minu nõusolekul toimetati ka siirdamine. Seda tegi minu raviarst, kes on väga meeldiv ja professionaalne, siiani absoluutselt positiivsed muljed.
Nüüd algab kõige raskem osa - säilitamine, vaatamine, ootamine. Seejärel võib-olla pettumine ja siis loodetavasti kõik jälle uuesti. Või siis ei olegi pettumine. On hoopis tulemus.
Kõht ikka valutab. Tallinnas on -23 täna.
Lisada tuleb ka fakt, et siirdamisele peab minema täis põiega.
Muidu oli nagu günekoloogi külastus ikka - istud pukki ja jalad asendisse. See kõhu ebamugavustunne 2 päeva on see kõige nõmedam osa siiani olnud. Arst vaatas ultraheliga kõik üle ka, et ega mingeid jamasid pole, ei olnud.
Naljakas oli aga see, et kui tool oli kenasti pikaliasendisse viidud, siis pistis kõrvaltoa luugist (selline väike luuk nagu mujal on see koht, kuhu analüüsid pannakse), pea välja embrüoloog. Mees. Ma peaaegu et ei näinud temast muud kui pead, mis oli vannimütsiga kaetud. Tema aga ronis ülakehaga peaaegu "meie" ruumi ja samal ajal rääkis rahulikult, kuidas minu munarakud siis arenenud olid.
Peamiselt rääkis ta minu jalgevahega, aga see mind väga ei häirinud. Üritasin meelde jätta, et minu mitmest munarakust on alles hulk, mis on OK kogus, aga neist mõned on "aeglased" ehk aeglased arenejad. Pole ideaalne.
Paar tükki aga olid aplamad ja minu nõusolekul toimetati ka siirdamine. Seda tegi minu raviarst, kes on väga meeldiv ja professionaalne, siiani absoluutselt positiivsed muljed.
Nüüd algab kõige raskem osa - säilitamine, vaatamine, ootamine. Seejärel võib-olla pettumine ja siis loodetavasti kõik jälle uuesti. Või siis ei olegi pettumine. On hoopis tulemus.
Kõht ikka valutab. Tallinnas on -23 täna.
No comments:
Post a Comment
Kirjuta, kas sul on mõtteid kirjutatuga seoses :)