Saak

Käisin täna punktsioonil. See tähendab, et arst kamandas mu kohale kindlal kellaajal, aga eks seal riiklikus haiglas, kus mina arvel olen, muidugi on alati väikesed "agad". Kõigepealt hüppas mingi naine ligi et mis te siin seisate, järjekord on 20 minutit vähemalt - kebi tooli peale. Elukaaslane oli nagunii seal, seega oli oma "koht" järjekorras olemas. Läks 10 minutit mööda, kui keegi kõrgendatud häälel hõikas - kas keegi on ka punktsioonile? - siis kähku kähku, mis te ootate siin, riideid vahetama! Anestees ju ei oota?
Mine siis võta kinni - süsteemi jälle pole.

Minu ees oli veel 2 naist ja peale mind ka 1. Pehme häälega arst juhatas kõik sisse, kontrollis andmed jne.
Kabinetti jõudsin, paluti toolile asuda. Naistel on see puki otsas ronimine vist kõigil nii käpas?

Paremal käel tervitas ja tutvustas end anesteesi õde, kes ka asju üle küsis.
Vasakul käel tervitas ja tutvustas end meessoost narkoosiarst, kes mulle vererõhumõõdiku peale pani.
Natukese aja pärast nad juba sehkendasid seeliku all midagi, paremas käes oli kanüül. Tundsin voogu veres ja küsisin - kas ravim läks sisse? Jah. Enam ei mäleta midagi.

Ärkasin soojas palatis, kus paluti minna ühelt asemelt teisele. Natuke sain magada, siis tuli pehme häälega arst (hea valik peale narkoosist ärkamist) jälle ja seletas et kõik läks hästi ja mis edasi peab tegema.

Saak oli 17.

Natuke uimane oli olla, aga lohistasin ennast apteeki. Tellisin ka takso. Apteegis selgus, et digiretsepti siiski ei ole. Mis mõttes? Ühtlasi seisis järjekorras üks naine, kes oli enne mind. Me noogutasime ja naeratasime ja soovisime edu. Eestlased, aga siiski naised.

Taksojuht oli naine, väga sobilik valik jälle, kui kutsutakse naistenõuandlasse järgi.
Apteegis jäigi käimata, nüüd olen kodus, pean vett jooma ja võtan rohtu ka ja kuna uimane on olla, siis lähen veel magama ka.