Salasüstija

Üle mitme aasta on siis kätte jõudnud see intensiivne aeg, kus ma tõesti saan ise midagi ära teha enda tervisega. Ja sellepärast siin nii palju kirjutangi!
Rääkisin olude sunnil enda kahele lähemale sugulasele (õde ja vend) praegusest projektist. Tegelikult oli mul hea meel, et elu kuidagi nii sättis, et ma seda rääkimata ei saanud jätta.
Tegelikult ka olen ma ju valmis vastama erinevatele küsimustele ja jagama enda kogemust küll. Ma lihtsalt ei taha seda teha perekoolis ainult tundmatute interneti-tuttavatega. Ja samuti ei taha ma üleliia "kaasaelajaid", kes liiga palju nunnutavad.
Aga jah, ma olen rääkinud paarile inimesele, kui sellest on kuidagi loomulikult juttu tulnud.
Nagu olen aru saanud, siis see ei olegi väga ebatavaline - oma vanematele räägitakse tihtipeale ikka alles siis kui head uudised majas. Ka mina otsustan esialgu nii, kuid eks pärast ole siis näha.
Mul on hea meel, et õde-venda nii toetavad olid, sest ega neil vist võis olla mõni kahtlus, et on nn probleeme, aga muidu oli see neile ikkagi uudis. Igatahes oli tore siis rääkida rahulikult, juba ise end kogununa seda. Hea ikka, et ma enda emotsioonid ise kuskil olen välja elanud. Mulle meeldib, kui ma suudan sedasorti uudiseid rahulikult edastada.
Mis ei tähenda aga, et ma sugugi ei muretse ega jagada ei taha. Mida aeg edasi, seda enam.
Oeh. Nüüd jälle hommikuse süsti ja siis kohvi aeg käes!