Peale ligi 10-aastast ettevalmistust laste saamiseks, 9 IVF kuuri 4 aasta jooksul, mitmeid tuhandeid eurosid, 6 narkoosi, lugematuid haiglas tilguti all olemisi, kõhusüste ja ülekilosid, neelatud tablette, hüsteeriahooge ja pisaraid, varjamist sõprade, pere ja töökaaslaste eest jõudsid teadus ja minu keha kokkuleppele, et võiks rasedus õnnestuda - ja hoopiski loomulikul teel. Kes tahab, võib kõigest ise lugeda - tegin alles nüüd oma IVF päeviku taas avatuks ja jätkan vaid mõne meditsiinilise sissekandega, kuniks laps sünnib.

Friday, January 20

Haigla

Täna käisin arsti juures. Kes oleks võinud arvata, et lähen arstile jälle nagu eksamile. Varakult üles, lahk pähe ja kaks patsi nagu esimeses klassis. Lund sadas hullult ja suutsin kõvasti vaeva näha enne kui auto lume alt kätte sain. Keskhaigla juures, kuhu ma seekord läksin, vedas parkimisega hullult. Kuna mul vedas, siis naeratasin ka parkimiskorraldajale. Minu arvates väga heas süsteem neil seal.
Arst oli väga inimlik seekord. Telefon kogu aeg helistas ja ta ohkas selle peale.
Hõikas midagi õele. Ma küsisin paar lolli küsimust ka, siis ta jälle ohkas. Imestas, et miks mulle räägiti, et kõht võib valutama hakata. Ei hakka ju selle paari päeva peale, olgu ma kindel.
Veini võib juua, sporti teha, kõiki teisi ravimeid ka pruukida.

No comments:

Post a Comment

Kirjuta, kas sul on mõtteid kirjutatuga seoses :)

Subscribe to: Post Comments (Atom)