Ootasin pingsalt arstile minekut

Seekord on ju rakud külmas ja lootsin väga minna uuele katsele juba sel kuul! Aga nüüd loomulikult minu tsükli-Murphy ilmutas end - ja kõik olulised kuupäevad sattusid pühadele, mil arstid puhkavad! 

Arstile helistasin ja tegid pildi kiiresti mulle selgeks.

Õudne, jälle pinge üleval. Ainus, millega ma end lohutan, on see, et ei pea veretäpilist riietust ebaõnnestunud süstide pärast kartma, nagu ükskord juhtus (sõitsime sihtkohast 20 km tagasi koju, et ma saaks kleidi ära vahetada...), ning samuti olen normaalsaleduses ehk mitte silmapaistvalt 5. kuu kandis nagu tavaliselt süstimise perioodil...

Noh, siis järgmisel korral.

Samal ajal käisin täna ka teise arsti juures, kes endiselt ei ole rahul minu kortisooli tasemega ning nüüd ilmnes, et ka raua laovarud on tühjad. Just nii ta väljendas end, ja ütles et ferritiin on madal... hakaku ma rauda võtta!

Seda õudust siis hakkab näha olema, kui palju see seedimist mõjutama hakkab. Mõned muljed on kül juba praegu vaevusi tekitavad.

Poolikute katsetega nr 8, aga lõplik nr 6 ebaõnnestus taas

Täna hommikul käisin verd andmas. See on mul nii rutiinne juba, et ma ei pilguta silma ka, kui veeni torgitakse. Ja pean end vist kontrollima, et mitte sellesse nii loomulikult suhtuda, sest võin kogemata jutu sees siis iseend sisse rääkida.
Igatahes peale seda läksin tööle ning kell 11 paiku nagu alati helistas mulle ämmaemand ja... noh vastus oli negatiivne.
See polnud mulle üllatus, sest eelmisel päeval hakkas juba korralikult määrima ja kõht valutas juba päevi varem.

Nüüd siis on nii. Eks ma ikka olen kurb.
Kuid vähemasti on mõned rakud külmas ning äkki saan varsti taas katsetada, seekord ilma hirmsate süstideta.

Võib-olla märtsis.

Kohe tegin sinna otsa ka avalduse ära. Vaatame, mis ajast mis ajani nad arvestavad neid kulusid.

Rakud külmas

Täna helistasin laborisse. Üle mitmesetme korra õnnestus 3 rakku külma saada. See tähendab, et kui järgmine kord on vaja teha uus katse, siis vähemalt ei pea neid enda sees kasvatama, saab kohe "idanema" panna.
See on üle pika aja hea uudis.

Nõuanded

Leidsin sellise artikli:
http://integrisok.com/fertility/in-vitro-fertilization-tips

Ma ei tea, miks ma seda varem pole lugenud, aga igatahes olen ma nõus. Eriti selle üleskirjutamisega. Ma tõesti osasid asju muidu ei mäletaks!

2WW ehk ootusärevad mõtted

2WW=2week waiting ehk
Total mind-fuck. Ma olen enda kalendri ära täitnud kõikide mõeldavate ja mittemõeldavate sündmuste ja tegevustega, et mitte mõelda enda punnis kõhu ja loodetavasti arenevate rakkude peale.
Kõht on endiselt gaasiline, eile enne WCsse saamist muutusin küljelt vaadates taas 5-kuulise raseduse kandjaks. Kusjuures istumine on endiselt väga valulik.
Täna kummitab kergelt ka nõme põiepõletikutaoline tunne. Kui hommikul on hull, võtan Nolicini.

Viljastamine...

Minu jaoks kõige õudsem oli täna see, et kuna just oli olnud põiepõletik, siis ikkagi keha hoiab vedelikku kinni, ja kuigi läksin protseduurile täis põiega nagu nõutud, märkis arst eraldi, et põis pole kuigi täis... ei tea siis, miks. Keegi teadis rääkida, et ibuprofeen paneb ka teinekord vedeliku kinni.
Kõht oli igatahes valuliks ja ka protsekas seekord väga ebameeldiv.
Laborant raporteeris, et 16st rakust jäi "ellu" 6, kellest 3 olid väga hea arenguga ja teised 3 sellised keskmised. No ma ei tea, varem pole öeldud mulle "väga hea", on olnud ikka "nirud" ja "nõrgad". Ei tea, kas see on lootuse hoidmiseks piisav alus?
Igatahes, lubasin enda sisse panna korraga 3 tegelast, ja nüüd pean, nagu ikka, hoidma režiimi: ei spordile, ei spaale, ei saunale, ei vannile, ainult dush ja ei midagi palavat.
Muidugi võiks ka stressi vältida.
Ja ikka jätkata selle õudse Crinone geeliga. Ma loodan, et see on ikka abiks...

Punktsioon - tehtud

Seekord õnnestus isegi nii, et enne, kui ma läksin narkoosilauale, nägin veel elukaaslase ka ära, ja kuna tal ei olnud kiire, siis kuidagi oli rõõmus kord see. Muidu on ikka olnud jube vabrik - tema lahkub ühest uksest sisse ja mina peatselt teisest, ja me ei kohtugi. Ma vaatan alati kerge kadedusega neid (vene) paare, kus mees truult naise kõrval kuni viimase hetkeni seisab, ja alles siis ära läheb, kui naine uksest lahkub... minul sellist käehoidmist kahjuks iial pole olnud. Mu elukaaslane lihtsalt ei oska neid asju. Ta eeldab, et ma pean ise kõikide nende asjadega hakkama saama.
Niisiis istusin mina tükk aega veel ilma trussikuteta, rinnahoidjasse peidetud krediitkaart, ID kaart, ja trussikud, mida pärast jalga panna. See tunne, mis on enne punktsiooni, on maailma nõmedaim - sa näed välja nagu umbes 5. kuud rase, sest kõht on ju vedelikku täis. Sest kuna mul on PCOS, siis minu munasarjad ei tooda normaalsel kiirusel ja normaalses suuruses munarakke, vaid ikka über-kiirusel. Selleks hetkeks, kui toimub punktsioon, asub minu kõhus 2 kobarat viinamarju (1 folliikul on ca 2cm läbimõõduga) ning tavaliselt on siis kobaratel kokku ca 25 viinamarja...
Sellest tundest veel: on päris õudne ringi käia ja tunda iga oma liigutusega seda fakti, et sul on MUNASARJAD. Spordi tegemisest me ju ei räägi, aga isegi nt jalg üle põlve liigutus on seotud valuga. Ma ei räägi sellest tundest, kui lähed peale poolt klaasi vett WCsse ja siis pead põit alt poolt toetama, sest tühjendamine ühtlasi ju liigutab ka munasarju. Gaasist ma üldse ei räägi.
Sellel teemal on üks humoorikas lugu siin:
http://mamadeux.wordpress.com/2013/06/21/top-10-crappy-things-they-dont-tell-you-about-ivf/

Tänane punktsioon läks kergelt minu meelest, tehti ülihea narkoos, midagi ma seal sonisin veel, aga anestesioloog oli suurepärane.

Ka munarakke sai korralikult (20 punkteeriti, osad neist olid lihtsalt tsüstid, ja saadi16) ning kõik muu ka hästi. See selgitas ka tunnet, miks seekord oli  Küsisin valuvaigistuseks Diclofenac küünla, sest see on ainuke asi, mis minu meelest alumises piirkonnas suht kohe valu ära võtab.
Kirjutati lisarohud lisaks Bromokriptiinile ja Metformiinile - Medrol, ja muidugi tuttav Crinone geel.
Ostsin need kohe välja ja läksin taksoga koju.

Enesetunne oli kohe suhteliselt OK, nii et sain juba poolest päevast tööle minna. Uskumatu.

Perearst, vereanalüüs ja UH

Kuna mul oli eelmine nädal tervis täielikult üles öelnud ja viibisin haiglas, kuid juba tuttava neerupõletiku tõttu, siis täna käisin lisaks naistearstile ka perearstil. Näitajad olid korras.
Naistearstil vaadati ultraheliga ja arst kommenteeris, et ikka korralikult on arenenud. Kirjas juurde veel Gonal ja Orgalutran. Jälle läks mitusada...
Muidu, eelmiste, ebaõnnestunud protseduuride eest raha ei ole õnnestunud tagasi saada, kuna Haigekassa arvestab rahasid punktsioonide järgi.
Seega, terve suve rahad läksid minu oma taskust.
Igatahes, ebamugavustunnet kõhus väga pole, kuigi folliikulid on väga suured ja vedelikku täis, aga munarakud ise peavad ju olema elujõulised. Hoian endale pöialt.
Esmaspäeval siis punkktsioonile.

Uus IVF algas!

Reedel hakkas lõpuks suure plahvatusega uus tsükkel. 

Niisiis, helistasin arstile, kes mind tänaseks kirja pani. Käisin konsultatsioonil ning leppisime kokku: teeme ikka lühikese skeemi, väikese kogusega, alguses gonal 112.5 ja siis vaatame UH üle.

Kohe peale visiiti käisin ja viskasin ligi 300€ apteeki ja õhtul koju jõudnud, tegin esimese süsti.

Nõelravi ja massaaž

Suures lootusetuses ja paljude inimeste soovitusel käisin NÕELRAVIS. Et noh, äkki suudab ta mind käima peale aidata saada, nii nagu SATC Charlotte käis?
Päris kohutav kogemus. Äkki pidigi nii olema? Lisaks nõeltele suitses mu kõhul mingi ümmargune anum, mis oli rihmaga kinnitatud ümber kere.
Ma ei tea, kas on sellest midagi kasu ka. Igatahes väga külm on olla ja väga läbipekstud tunne on ka.
Soovitas süüa musta värvi toitu, palju suppi, teha kure harjutust, hoida soojas nii jalad kui ka turi.
Magama lähen 2 kampsuni, sokkide ja retuusidega.
Mida ma kõike pean tegema???

PS päevi jälle normaalselt muidugi pole olnud... see on alati peale selle pika IVF skeemi tegemist, kui Diphereline mul süsteemi sassi keerab. 

Konsultatsioon

Endokrinoloog on normaalse jutuga. Võttis mu taas ette ja ütles et noh tänapäeval enam ei ole PCOS seotud ülekaaluga, päris palju naisi, kes on piitspeenikesed, maadlevad sama problemiga. See on ikka konkreetselt insuliiniregulatsiooni teema. Niisiis suurendati minu metformiini kogust ja lisati veel mingeid hormoone alandavaid rohte. Nii et nüüd ma olengi nagu diabeetik. Magusat pean ikka niipalju kui võimalik vältima... isegi kui on suur stress!
Analüüsid läksid naistearstile ning järgmise tsükliga peaks saama siis ülevaate anda ka naistekale, et otsustada, millal saame järgmise tsükli teha.

Kordusanalüüs

Käisin hommikul kell 7 kordusanalüüsil.
Järgmine nädal siis uus konsultatsioon...

Endokas vol 2

Käisin täna siis arsti juures ja vaatasime koos minu analüüse. Ütleme nii, et heitis ette mulle kui tulevasele diabeetikule ikkagi (hoolimata rohtudest) kõrget veresuhkrut, ja kahjuks kortisooli (stressihormooni). Üks põhjustajatest võib olla põletik (mul oli tänu külmas vees jalgade jahutamisest taaskord nõrk põiepõletik), aga teine loomulikult ka stress.
Noh, mõlemad ilmselt.
Ravi? Arst soovitas vaadata töö- ja puhkeseadust alustuseks.
Mõistlik.
Tööl muidugi olingi eriti närvis selle kõige pärast. On alanud korralik allakäik tööl.

Endokas ütles, et kordusanalüüsid oleks hädavajalikud. Tõmbas ristikesed ruudukestesse ja mainis, et ei tohi paar päeva enne analüüsi füüsilist teha.

Kohutavused

Lugesin siis seoses uue ja põneva valdkonnaga otsingusõna endokrinopaatia abil PCOS patsientide kohta... ja sain aru, et mina võingi olla väga konkreetne näide sellest, et olen terve oma elu töötanud stressirohkel töökohal ja tolmuses, konditsioneeritud õhuga kontoris. See võib olla vägagi seotud mu viljatusega.
Ja endokrionoloog rääkis veel, et ma olen juba küllalt vana... PCOS või ebaregulaarse tsükli või insuliini probleemidega patsientidega tegeletakse tänapäeval juba 20+ eluaastates, nn ka profülaktiliselt ja soodustatakse neid olema viljakas ja saama emaks, kasvatatakse neid selleks valmis.
Minu puhul on tegemist juba peaaegu et lõpp-peatusega.
Palju enam variante pole.
Ja teate, kui juba arst sulle nii ütleb, üldsegi mitte pahatahtlikult, vaid kliiniliselt ja ilusti, mainides sinna juurde ka lapsendamise sõna, siis noh - ega väga palju lootust enam polegi järgi.

Endokrinoloog

Mul õnnestus peale iga päeva 2 korda helistades ja iseseisvalt digiregistratuuris vaadates saada endokrinoloogile aeg juba tänaseks! See on küll üks suur õnn ja vedamine, kuna tegemist on ka väga tunnustatud ja teiste poolt soovitatud doktoriga. Mees.

Käisin siis täna ära ja uus ja huvitav oli... sellest ka pikem post, eelmised on ju olnud üsna kesised (päevad algasid, arstile helistasin, süstisin ka, vereanalüüs esimene, teine, kolmas, jälle ebaõnnestus...)...

Doktori huumor oli elukogenud. Samuti lähenes ta mulle kui terviklikule "projektile" ja nimetas mind kohe endokrinopaadiks. Küsis küsimusi, küsis, kui vana olen, vaatas peale ja ütles, et "tegemist pole väikese tüdrukuga" - aga vunts ei kasva ja hääl ka pole jäme, lootust on (oi vanakooli arste!). Ehk siis tänapäeval ei seostata PCOS enam ülekaalulisusega (ütleme nii, et mina ei ole just küll väga pikka kasvu, kuid seetõttu iga lisakilo paistab ka enam välja).
Aga PCOS tõttu olen jah kindlalt endokrinoloogia patsient.

Aga jah. Ma teen nüüd VEEL ühed vereanalüüsid. Ja kahe nädala pärast siis vaatame, mis must saab.
Alustuseks tõstis doktor mu põhiravimi doosi, sest ta arvas, et kaalu järgi ma peaks seda taluma küll.

Ma talun kindlasti. Ma teen kõike ja mida iganes, et vähegi aidata enda organismil aru saada - ma olen laste saamiseks valmis ja terve ja kõik asjad!
***
No ma ei tea, kas ma pidingi ootama viis aastat, et sellele järeldusele jõuda? Või oleks saanud juba ammu sinna suunamisega abi? Ma ei tea tegelikult ju, kas nüüdki enam saab abi. Ja ta mainis juba ka lapsendamise nimekirja, kuid see on meil läbi räägitud ja elukaaslane mul kellegi võõra lapsega nõus ei ole. Kahjuks. Mina oleks. Sest maailmas on nii palju lapsi, keda vanemad ei taha. Ja ülerahvastatud... ja rumalad noored, kes jäävad rasedaks kogemata, rääkimata narkomaanidest ja muidu õudsetest inimestest, kes sotsiaalraha nimelt lapsi "teevad". Ja siis meie, kes me nii ootame ja loodame.

Ravi ebaõnnestus jälle... ka vol 7 ei saanud alata!

Käisin päeval arsti juures ning mitte kuidagi ei üllatunud, et mu kurikuulus näitaja oli endiselt liiga kõrgel.
Ma olen üsna kalestunud muidugi selle uudise peale... aga kui arst ütleb, et ükskord see peab õnnestuma, siis on see ok. Kõik "igaks juhuks" kirjutatud retseptid muidugi on välja ostmata ja seda Diphereline olen enda kehasse küll üsna palju süstinud.
Oeh.
Arst vaatas üle ka ultraheliga, ja oli pildiga väga rahul - praegune metformiini võtmine on hoidnud kenasti munasarjad korras ja pilt avaneb nii, nagu polekski PCOS.

Arutame ka geneetiku diagnoosi üle - need tulemused vahepeal olid saabunud mulle postiga. Päris ametlik tunne on, kui postiga saadetakse sulle ja su elukaaslase geneetilised tulemused... mis olid täiesti korras.
Sobime, kummalgi pole näidustusi geneetiliselt mitte lapsi saada, enneaegset menopausi pole ette näha, lisafoolhapet suures koguses ei pea võtma.
Kõik on hästi ju? Miks ma siis nii ei tunne.

Siia juurde arsti kommentaar, et "eks te olete mehega koos, sest tal on juba üks laps olemas".
Kindlasti on seal oma tõepõhi all, aga mind see kuidagi ei julgusta. Ma olen juba valmis asuma lapsendajate järjekorda või siis arendama endas veel kalestumistunnet, et minust ei saa iial ema.

Arst andis mulle saatekirja aja ütles, et oleks aeg minna endokrinoloogile. Aga suhteliselt kiiresti, kuna kõik ravi on praegu ideaalse stardipaku peal (minu munasarjade suurepärane olukord).
Esimese hooga öeldi ühes haiglas, et aegu on novembriks ja teises, et ootame detsembri kalendri avamist... 

Vereanalüüs ja uus Diphereline

Hommikul käisin aadrit laskmas. Huvitav, kui keegi mind kõrvalt jälgiks, kas ta teaks, miks ma kogu aeg torgitud veenidega olen ja plaastel küünarõndlas?
Nüüd helistas asendusarst ja määras järgmise süsti juba täna õhtuks. Meil on paras suvine graafik muidugi, aga õnnestus tagumikusüst ikkagi ära teha. Seda on ise raske teha (kõhu omad on lihtsad).

Verd andmas ja arst

Eile algasid päevad.
Täna käisin verd andmas.
Lõunal oli ka arstikülastus - üllatus, üllatus, näidud liiga kõrged!
Oli jälle asendusarst, nii et jah... uuele analüüsile paluti järgmise nädala esmaspäeval.

Algas...

No natuke hilja. Aga algas vähemasti.

Täna õhtul Diphereline. Katse 7.

Käisin apteegis.
Et siis, uus katse... katse 7? Kas JUBA seitsmes kord? Õhtul teen süsti.

Halleluuja, päevad!

Kõht valutas juba mõned päevad ette ja täna siis kõik hakkas pihta. Sobivalt enne reisi ja sobivalt nii, et sünnipäevaks, kuhu olin kutsutud, ei saanud ma enesetunnet veel kõige paremaks.
Mul on kalender, kuhu ma märgin kõik enda tsükli algused ära, see harjumus ei ole mul kadunud kuni noorest põlvest. Ja noh, ütleme, et kuna ei ole nagi kellavärk, siis tõesti - mõni aasta on mul 8 ja mõni aasta 11 tsüklit!

Lükkasime jälle edasi...

Täna käisin lisaks hommikusele verele ka oma raviarsti juures ning arutasime pika skeemi ajakava. Kuna meil oli plaanis reis ja ravi teatavasti vajab süstimist ja on muidu ebamugav ja pingeline, siis olenemata, et ma saaks sellega hakkama, oleks see ikkagi mõttetu närvikulu, kui me tegelikult üritame reisil puhata. Seega, lükkasime ravi juunisse ja seekord on reis ilma medikamentideta.
Jälle on vaja oodata niisiis.

Vereanalüüs geneetiku juures, tehtud.

Pole vist ühtki polikliinikut, kus ma poleks Tallinnas verd andnud. Või eks kindlasti leiab. Aga Tõnismäe oma on nüüd siis ka ära käidud. Seal asub siis geneetikute keskus. Tartu Ülikooli oma.

Geneetiku juures käidud

Täna jõudis lõpuks kätte päev, mil elukaaslasega koos käisime siis geneetiku juures. Kuna temal juba üks laps on ja näidud ka kõik korras, jäi siis üle uurida, kas geneetiliselt sobime.
Väga meeldiv arst oli, küsis küsimusi ja palus ka vereanalüüse anda. Mina pidin rohkem andma, nii et homme hommikul saan minna.
Ma olin unustanud ka saatekirja, nii et selle pidin ka küsima oma raviarsti käest.
Lubati, et uuringud võtavad kaua aega, nii 6-8 nädalat, enne seda pole mõtet helistada...
Eks me siis nüüd ootame.

Reisil algas, nagu ikka!

Ega ma ei tea, millise vabanemisega see minu organism tegeleb, aga nii nagu oled puhkusereisil, kus on palav ja bassein ja võiks pidutseda, algavad päevad! Siis kõht valutab, on ikkagi kehva olla ja on ainult hea meel tõdeda, et saime vähemalt esimestel päevadel viimast võtta. Nüüd järgmised päevad kuni reisi lõpule pean hoolikalt vaatama, kas mul on piisavalt kaasas tampoone ja kas baarist ikka all inclusive tasuta alkoholi sisaldab. Kannatused!

Ei midagi...

...muudkui ootad ja ootad. Selle minu õudse tsükliga nagu ei saagi aru, et millal ja mida siis?
Non-päevad.

Määrib...

...aga nagu poleks korralikult päevi. Juba kaks päeva järjest.

Ebaregulaarne tsükkel..

Taas lükkame ravi edasi, kuna minu suurepärane tsükkel mängib mäkra ja jälle pole midagi korrapäraselt alanud. Leppisime kokku, et helistan, kui algab järgmine tsükkel - sest kasulikum on regulaarse tsükliga teha, siis kui asjad kõik on korras.

Lükkasime ravi edasi... vol 6 ei saanud isegi alata!

Njah. Käisin täna täitsa mureliku arsti vastuvõtul ja ta selgitas mulle asjaolusid. Nimelt et kui on hormooni tase liiga kõrge, siis ei saa alustada raviga, see ei ole tulemuslik.
Arvas, et proovime taas uuest tsüklist.
Nii et jah. Seekord ma muudkui süstisin ja süstisin, kuid midagi ei õnnestunud, olen ikka täitsa vigane kohe :(

HCG negatiivne

...nii et rase ei ole...
Aga jätkan raviga. Süstin igal õhtul jälle Diphereline, ja nii tänasest kuni esmaspäevani, 4 korda kokku, st igal ühtul, teisipäeval jälle verd andma...

Vereanalüüs kolmas

Hommikul tegin analüüsi.
Lõunal helistas arst ja oli mures - näidud korrast ära.
Tahtis näha...
No see tekitas veidi muret küll?
***
Täna lõunal käisin siis läbi ja arst selgitas, et mu näidud on liiga kõrged. Igaks juhuks tahtis välistada ka raseduse ning lubas hommikul tehtud analüüsidest veel ka HCG oma võtta.

Vereanalüüs, teine - näitajad on ikka liiga kõrged!

Täna käisin taas andmas verd, ja lõunast helistas arst, et näidud on endiselt liiga kõrged. Et juba täna õhtust peaksin alustama süstidega, Diphereline, ja 3 õhtut järjest. Mul on küll välisreis ühel neist päevadest, aga saan ajastada kenasti. Mis seal siis ikka!
Järgmine analüüs: neljapäeval.

Vereanalüüs, esimene

Hommikul käisin vereanalüüsil... juba helistati, et näit on jälle liiga kõrge! Tuleb veel teha, järgmiseks nädalaks samal ajal. Hommikused ITK külastused on saanud minu regulaarseks äratuseks...

Uus tsükkel... kas seekord saame alustada?

Täna kontoris algasid päevad. Nagu ikka, ebasobival ajal ja ootamatult. Nagu kõik see elu on asjad käinud, kunagi ei tea, millal hakkab, alati peab olema varustus kaasas, alati pead valmis olema ja tunnetama...

Jälle arst...

Seekord käisin taas arstil ning nüüd võtsime plaani pika skeemi. Siiani on ikka nii olnud, et esimene pikk skeem mul töötas, kuid oli väga raske taluda hüperstimulatsiooni pärast. Aga lühikesed ei ole andnud tulemust. Seega, jääme ootama sobivat hetke!
Kohal oli ka laborant, kes mulle täpsemalt rääkis munasarjadest. Koos vaatasime graafikuid ja ma imestasin ikka, et ma olen nii vastupidava närviga, et silm ka ei pilkunud peas.
Samuti soovitas arst mul minna geneetiku juurde, et välistada geneetiline mittesobivus lapse isaga.
Geneetikule on aegu saada aga alles millalgi suveks...

Analüüsid korras

...hommikul kell 7.30 jälle aadrit laskmas.
Ennelõunat 11.20 helistas haiglast keegi ja ütles, et kõik OK. Et järgmine nädal siis arstile taas.

Algas...

Konsultatsioon

Täna hommikul kell 10 oli siis jälle arstilkäik. Istusime maha ja konsulteerisime. Alustuseks läks jälle üks korralik sats analüüse, et saaks vaadata, kuidas ma olen eelmisest korrast taastunud. Reedel siis analüüsile.

Uuel katsel

Täna kell 10 käisin arsti juures konsultatsioonil. Ei tea vist, suurest kergendus- või lootustundest algas õhtul suure kõhuvaluga ka uus tsükkel. Reedel vereanalüüsile.