Glükoositest

Kuna tavalisel ajal st enne rase olemist oli endokrinoloog mulle kirjutanud välja insuliini reguleerimise rohu, et suhkrut kontrolli all hoida, metformiini, mida pidin võtma 2 x päevas 850mg, siis rasedana ma seda teha ei saa. Ning kuigi minu suhkrunäitaja oli väga madal rohu ajal (4.1) ning noh selline ikkagi ok (5.1), siis ilma endokriinik olemata võib-olla polekski saadetud mind seda testi tegema.

Igatahes olin kuulnud juba töökaaslaselt, et see on üks rõve test ning oskasin seega ette valmistuda. Vahel ma olen tänulik, et inimesed enda asju ikka jagavad. Just neid asja- ja ajakohaseid, sest ma ei suuda ikka veel mõelda sellele, mis on siis, kui ma sünnitan. Seega, mulle limakorkide ja veriste tagajärgedega detaile veel ei meeldi kuulata, kuigi ma tean, et see ju tulemata ei jää.

Aga test - käisin kohal, hommikul. Ilma söömata peab minema ja kaasa ostma mingi 8-eurose suhkrusiirupi, mis ei kannata soojast peast üldse joomist. Test näeb välja nii, et kella peale (õde märgib üles) teed esimese veenivere, siis 10 min jooksul jood ära selle joogi. Siis tunni pärast teed teise vereanalüüsi ning veel 1 tunni pärast kolmanda. Lõpuks on veen sinine ja süda läigib. Ma ei ole suur magusasööja ka. Vahepeal ei tohtinud liigutada, v.a. vetsus käia, nii et nt värskes õhus jalutamine polnud küsimus. Samuti ei tohtinud ei enne ega testi ajal tilkagi vett juua, ainult suud võis sellest lögast loputada. Nii et ma lugesin ja ägasin iiveldushoogu tagasi hoides.

Ja kõik see on ju tulevase ilmakodaniku nimel. Ent, mis tegi asja hulluks, oli see, et üks rase, kes sama testi tegi ja seega ca 2.5h pidi seal vastu pidama, oli ka enda mehe sinna kaasa istuma kutsunud. Ja ka see oleks OK, kui ta poleks olnud totaalne jõmm, kes võtab esiteks istumiskoha ära ja teiseks, ta käis vahepeal suitsetamas. Mõtlesin, et tal on kiledress ilmselt juba teadlikult seljas - palju ei puudunud, et ma talle sülle oksendanud oleks, sest mina pidingi tema kõrval istuma!

Nii nagu töökaaslane ütles - kohutav test. Läksin autosse, kuhu mul oli hommikul valmis tehtud juba rukkileib kalapasteediga, et ikka võimalikult soolane oleks, ja sõin selle koos klaasi veega ära. 

20. nädal

Eile käisin ämmaemanda juures. Mul on esimesed väikesed vaevused (see sõna pole üldse äge), a la kerged seljavalud, kõhusisesed (emaka-) valud, ei saa magada või on uni just, muidugi ka kerge seedehäire pidevalt ning peavalud ja kinnine nina. Muidu aga on kõik OK ja poole peale rasedust kandes olen kokku võtnud juurde tervelt 4 kilo.
Ämmakas kirjutas mulle saatekirja tavapärase uriiniproovi jaoks ning kuna olen ka endokriinik, siis glükoosikoormustestile samuti. See pidi päris õudne olema, nii et valmistun paar päeva, enne kui lähen. Aga parem karta kui kahetseda - rasedusaegne diabeet vajab ikkagi tähelepanu ja jälgimist.
Järgmiseks nädalaks sain ultraheli aja ning siis selgub, kes sünnib.
See ei ole meie jaoks üldse oluline, peaasi et on terve laps.
Aga teiste jaoks nähtavasti on väga oluline see, kuna kommentaare tuleb pidevalt.
Polegi kindel, kas peaks siis pärast saatma uudiskirja või midagi, et kihlveokontori võib sulgeda ning korjaku inimesed oma rahad kokku.

17. nädal

Kõhuke paistab välja. Uurin rasedate kursuseid (jooga), mis on täis broneeritud. Mingeid kursuseid pean võtma alles siis, kui olen juba kodus (sünnitus, vastsündinu eest hoolitsemine jne). Tööl on motivatsioon kadunud. Teen nimekirju ja plaane, mida peaks kodus, meie väikeses korteris, uuendama ja muutma. Selle nädala ülesanne on arvestada välja dekreedi- ja emapuhkuse kuupäevad.
Umbkaudu on 2 kuud jäänud veel tööl käia.

Teatasime perele

Meil oli kindel eesmärk, kellele ja kuidas soovime teatada. Kõige esimeseks oma 13-aastasele. Ja kindlasti näost näkku!
Tema reaktsioon oli maailma kõige armsam: "Ma ei jää kunagi üksi!". Tuleb välja, et ta on ammu oodanud väikest õde või venda!
Järgmine sats olid vanemad. Ka elukaaslase õde oli vanematel külas, nii et me saime kohe kaks pere ühe hoobiga.
Ämma reaktsioon: "Jumal tänatud! Nüüd on kõik korras!" Jah, ma saan aru, et tegemist on vist sinu isikliku pereõnnega, mitte aga minu tervise, pere ega emakaga. Samas puudus tal oskus filtreerida nagu alati - kohe meenutas ta (õelalt? süüdimatult?) lapsele, et too mõned aastad tagasi küll veel kedagi kõrvale ei tahtnud. Õnneks on laps juba suur ja oskas selle peale vaid õlgu kehitada ja öelda, "ei mäleta" (ma südames plaksutasin, et olgu kuidas oli - aga hea reaktsioon oli, samas rullisin mõttes silmi jälle ämma peale).
Meheõe reaktsioon: "Ma nii lootsin, et sa jääd minuga koos rasedaks. Aga ma üldse ei julgenud midagi küsida". Ja ma olen talle väga, väga tänulik selle eest (väljendasin seda ka kõva häälega, sest aastate jooksul tundsin ma tõesti survet eelkõige ämma poolt, isegi mu oma ema ei ole kunagi nii palju pressinud).
Äi tuli suurte silmadega tuppa ja ütles, et kuulsin lastelastelt õues, et sa saad lapse? Ma täpsustasin - siiski me sinu pojaga koos saame lapse. Saime naerda.
Mehe õemees ei räägi kunagi palju, aga tema ütles, silmates mu käes juba raamatut nimega Rasedus: "Esimesega läheb nagunii lappama, teise ja kolmandaga pole enam vahet". Ta ei räägi palju, aga alati ütleb õigeid asju.
Mehe õelapse reaktsioon (7a): "Nii tore, et sa saad lapse. Emme oli alati nii kurb ja rääkis, et nüüd kus tema jälle ootab, võiks tädil ka tulla...". Ütlemata armas!

Mõistagi arutasime siis (kuna perel on meil meditsiiniline taust ka endil), et mõningaid protseduure sai ka tehtud (siiski detaile teate vaid teie, head lugejad).

Rääkisime ka minu perele. Venna pere, ema, isa. Sest ma olen juba punntädi (see pidada olema mingi eesti väljend nende kohta, kes saavad enne tädiks, siis emaks) ja minu venna laps on 9.
Venna perel oli tõesti hea meel, kuigi nad on palju vaoshoitumad. Ja tore on vaadata, et lastele tundub lapseootus alati väga loogiline ja loomulik. Nad tulevad ikka kõhtu katsuma ja uurivad siiralt, mis toimub!

Ema nuttis 20 minutit järjest. Ma teatasin talle teel maale, kui ise roolis olin 120 km/h. Ta oli nii õnnelik. Isal tulid ka pisarad silma. Ma väga loodan, et neil on nüüd järjekordne eesmärk elada tervelt ja kaua-kaua, sest lapselaps võtab kindlasti palju energiat!

Sõpradele teatasime ka jõudumööda.
Ja tööl samamoodi.
On rõõm näha, kui palju selline uudis teisi rõõmustab. Ja paljudele oli kindlasti üllatus.

Ma ise alles nüüd julgen hakata plaane tegema. Siiani olen ikka kõik tunded maha keeranud... aga nüüd juba võib. Kõhuke paistab välja.
Temast on saanud avokaado-suurune tegelane.