Meil oli kindel eesmärk, kellele ja kuidas soovime teatada. Kõige esimeseks oma 13-aastasele. Ja kindlasti näost näkku!
Tema reaktsioon oli maailma kõige armsam: "Ma ei jää kunagi üksi!". Tuleb välja, et ta on ammu oodanud väikest õde või venda!
Järgmine sats olid vanemad. Ka elukaaslase õde oli vanematel külas, nii et me saime kohe kaks pere ühe hoobiga.
Ämma reaktsioon: "Jumal tänatud! Nüüd on kõik korras!" Jah, ma saan aru, et tegemist on vist sinu isikliku pereõnnega, mitte aga minu tervise, pere ega emakaga. Samas puudus tal oskus filtreerida nagu alati - kohe meenutas ta (õelalt? süüdimatult?) lapsele, et too mõned aastad tagasi küll veel kedagi kõrvale ei tahtnud. Õnneks on laps juba suur ja oskas selle peale vaid õlgu kehitada ja öelda, "ei mäleta" (ma südames plaksutasin, et olgu kuidas oli - aga hea reaktsioon oli, samas rullisin mõttes silmi jälle ämma peale).
Meheõe reaktsioon: "Ma nii lootsin, et sa jääd minuga koos rasedaks. Aga ma üldse ei julgenud midagi küsida". Ja ma olen talle väga, väga tänulik selle eest (väljendasin seda ka kõva häälega, sest aastate jooksul tundsin ma tõesti survet eelkõige ämma poolt, isegi mu oma ema ei ole kunagi nii palju pressinud).
Äi tuli suurte silmadega tuppa ja ütles, et kuulsin lastelastelt õues, et sa saad lapse? Ma täpsustasin - siiski me sinu pojaga koos saame lapse. Saime naerda.
Mehe õemees ei räägi kunagi palju, aga tema ütles, silmates mu käes juba raamatut nimega Rasedus: "Esimesega läheb nagunii lappama, teise ja kolmandaga pole enam vahet". Ta ei räägi palju, aga alati ütleb õigeid asju.
Mehe õelapse reaktsioon (7a): "Nii tore, et sa saad lapse. Emme oli alati nii kurb ja rääkis, et nüüd kus tema jälle ootab, võiks tädil ka tulla...". Ütlemata armas!
Mõistagi arutasime siis (kuna perel on meil meditsiiniline taust ka endil), et mõningaid protseduure sai ka tehtud (siiski detaile teate vaid teie, head lugejad).
Rääkisime ka minu perele. Venna pere, ema, isa. Sest ma olen juba punntädi (see pidada olema mingi eesti väljend nende kohta, kes saavad enne tädiks, siis emaks) ja minu venna laps on 9.
Venna perel oli tõesti hea meel, kuigi nad on palju vaoshoitumad. Ja tore on vaadata, et lastele tundub lapseootus alati väga loogiline ja loomulik. Nad tulevad ikka kõhtu katsuma ja uurivad siiralt, mis toimub!
Ema nuttis 20 minutit järjest. Ma teatasin talle teel maale, kui ise roolis olin 120 km/h. Ta oli nii õnnelik. Isal tulid ka pisarad silma. Ma väga loodan, et neil on nüüd järjekordne eesmärk elada tervelt ja kaua-kaua, sest lapselaps võtab kindlasti palju energiat!
Sõpradele teatasime ka jõudumööda.
Ja tööl samamoodi.
On rõõm näha, kui palju selline uudis teisi rõõmustab. Ja paljudele oli kindlasti üllatus.
Ma ise alles nüüd julgen hakata plaane tegema. Siiani olen ikka kõik tunded maha keeranud... aga nüüd juba võib. Kõhuke paistab välja.
Temast on saanud avokaado-suurune tegelane.
Tema reaktsioon oli maailma kõige armsam: "Ma ei jää kunagi üksi!". Tuleb välja, et ta on ammu oodanud väikest õde või venda!
Järgmine sats olid vanemad. Ka elukaaslase õde oli vanematel külas, nii et me saime kohe kaks pere ühe hoobiga.
Ämma reaktsioon: "Jumal tänatud! Nüüd on kõik korras!" Jah, ma saan aru, et tegemist on vist sinu isikliku pereõnnega, mitte aga minu tervise, pere ega emakaga. Samas puudus tal oskus filtreerida nagu alati - kohe meenutas ta (õelalt? süüdimatult?) lapsele, et too mõned aastad tagasi küll veel kedagi kõrvale ei tahtnud. Õnneks on laps juba suur ja oskas selle peale vaid õlgu kehitada ja öelda, "ei mäleta" (ma südames plaksutasin, et olgu kuidas oli - aga hea reaktsioon oli, samas rullisin mõttes silmi jälle ämma peale).
Meheõe reaktsioon: "Ma nii lootsin, et sa jääd minuga koos rasedaks. Aga ma üldse ei julgenud midagi küsida". Ja ma olen talle väga, väga tänulik selle eest (väljendasin seda ka kõva häälega, sest aastate jooksul tundsin ma tõesti survet eelkõige ämma poolt, isegi mu oma ema ei ole kunagi nii palju pressinud).
Äi tuli suurte silmadega tuppa ja ütles, et kuulsin lastelastelt õues, et sa saad lapse? Ma täpsustasin - siiski me sinu pojaga koos saame lapse. Saime naerda.
Mehe õemees ei räägi kunagi palju, aga tema ütles, silmates mu käes juba raamatut nimega Rasedus: "Esimesega läheb nagunii lappama, teise ja kolmandaga pole enam vahet". Ta ei räägi palju, aga alati ütleb õigeid asju.
Mehe õelapse reaktsioon (7a): "Nii tore, et sa saad lapse. Emme oli alati nii kurb ja rääkis, et nüüd kus tema jälle ootab, võiks tädil ka tulla...". Ütlemata armas!
Mõistagi arutasime siis (kuna perel on meil meditsiiniline taust ka endil), et mõningaid protseduure sai ka tehtud (siiski detaile teate vaid teie, head lugejad).
Rääkisime ka minu perele. Venna pere, ema, isa. Sest ma olen juba punntädi (see pidada olema mingi eesti väljend nende kohta, kes saavad enne tädiks, siis emaks) ja minu venna laps on 9.
Venna perel oli tõesti hea meel, kuigi nad on palju vaoshoitumad. Ja tore on vaadata, et lastele tundub lapseootus alati väga loogiline ja loomulik. Nad tulevad ikka kõhtu katsuma ja uurivad siiralt, mis toimub!
Ema nuttis 20 minutit järjest. Ma teatasin talle teel maale, kui ise roolis olin 120 km/h. Ta oli nii õnnelik. Isal tulid ka pisarad silma. Ma väga loodan, et neil on nüüd järjekordne eesmärk elada tervelt ja kaua-kaua, sest lapselaps võtab kindlasti palju energiat!
Sõpradele teatasime ka jõudumööda.
Ja tööl samamoodi.
On rõõm näha, kui palju selline uudis teisi rõõmustab. Ja paljudele oli kindlasti üllatus.
Ma ise alles nüüd julgen hakata plaane tegema. Siiani olen ikka kõik tunded maha keeranud... aga nüüd juba võib. Kõhuke paistab välja.
Temast on saanud avokaado-suurune tegelane.
