Peale ligi 10-aastast ettevalmistust laste saamiseks, 9 IVF kuuri 4 aasta jooksul, mitmeid tuhandeid eurosid, 6 narkoosi, lugematuid haiglas tilguti all olemisi, kõhusüste ja ülekilosid, neelatud tablette, hüsteeriahooge ja pisaraid, varjamist sõprade, pere ja töökaaslaste eest jõudsid teadus ja minu keha kokkuleppele, et võiks rasedus õnnestuda - ja hoopiski loomulikul teel. Kes tahab, võib kõigest ise lugeda - tegin alles nüüd oma IVF päeviku taas avatuks ja jätkan vaid mõne meditsiinilise sissekandega, kuniks laps sünnib.

Friday, September 25

20. nädal

Eile käisin ämmaemanda juures. Mul on esimesed väikesed vaevused (see sõna pole üldse äge), a la kerged seljavalud, kõhusisesed (emaka-) valud, ei saa magada või on uni just, muidugi ka kerge seedehäire pidevalt ning peavalud ja kinnine nina. Muidu aga on kõik OK ja poole peale rasedust kandes olen kokku võtnud juurde tervelt 4 kilo.
Ämmakas kirjutas mulle saatekirja tavapärase uriiniproovi jaoks ning kuna olen ka endokriinik, siis glükoosikoormustestile samuti. See pidi päris õudne olema, nii et valmistun paar päeva, enne kui lähen. Aga parem karta kui kahetseda - rasedusaegne diabeet vajab ikkagi tähelepanu ja jälgimist.
Järgmiseks nädalaks sain ultraheli aja ning siis selgub, kes sünnib.
See ei ole meie jaoks üldse oluline, peaasi et on terve laps.
Aga teiste jaoks nähtavasti on väga oluline see, kuna kommentaare tuleb pidevalt.
Polegi kindel, kas peaks siis pärast saatma uudiskirja või midagi, et kihlveokontori võib sulgeda ning korjaku inimesed oma rahad kokku.

No comments:

Post a Comment

Kirjuta, kas sul on mõtteid kirjutatuga seoses :)