Ootan oma arsti

Helistasin täna asendusele ja leppisime kokku, et kuna alles päevad hakkasid, siis kannatab ilusti oodata ka oma arst ära, et saaks konkreetse konsultatsiooni teha. Nii need asjad siis venivad...

Algas jälle.

Helistasin hommikul arstile, kes oli puhkusel. Pean helistama homme asendusele...  päevad hakkasid pühapäeval juba. Nii et olekski õige aeg vaadata, kas uuele katsele?

Järjekordne kõhuvalu

Algasid päevad. No kuidas selline tavaline naiste asi mul pisara silma toob? Kui ei saa lapsi, siis võiks ka päevad ära jääda, ausalt.

Jälle luhta läinud... viies kord!

Täna hommikul käisin analüüse andmas. Veenist. CITO! märkega paberiga.
---
Kell 1 paiku helistati... test oli negatiivne. See kõlab nagunii halvasti... ei mingeid triipe. Hoiatati ka, et suur valu võib nüüd saabuda uue tsükliga ning võib olla vererohke... nagu organism nutaks omamoodi, et jälle ei õnnestunud?
Tööl on 2 naist jälle rasedad. Nende üle on mul hea meel. Aga enda üle kurb.
---
On õhtu ja mul kõht valutab väga. On karta, et plahvatab kõik homme hommikul.
Lähen puhkusele, et kõigest sellest eluga välja tulla.
---
Uued postid ilmselt 3-4 kuu pärast... vol 6.

Ärkasin jubeda kõhuvaluga

Põhjuseks oli küll gaas, aga tunne oli, et keegi lõikaks noaga. Läksin korraks veel magama, aga tegelikult oli väike kahtlus hinges... ootame, vaatame.

Ei läinud külma...

Helistasin siis täna laborisse. Kahjuks (taas) ei jäänud rakk ellu. Kuidas ma neid suudan alati nii palju toota, aga ükski ellu ei jää?

Seekord taastun eriti aeglaselt

Võib-olla on kõik psühholoogiline. Aga tunne on, et kõhupakitsus ei lähegi ära, et ongi raske olla, et riided ei lähegi selga, et ma hingeldan liiga palju, kuigi pole veel rasegi. Ja samas ei saa ma teha sporti ka ega midagi enda keha jaoks. Hirmus tunne.

Siirdatud

Täna hommikul pidin helistama 10 paiku arstile, et kas "korjatud vili" on ka kasutuskõlblik. Oli. Seega, lõuna paiku vedasin oma valutava kere arstile, ja toimus siirdamine. Nüüd pöidlad pihku!
Vaatlusele jäeti üks (1) munarakk, et äkki selle saab külma panna. Järgmine nädal pean helistama.

Metformiin

Olen alates tänasest püsiravil - 1000mg metformiini päevas. Pidi olema hea PCOS patsientidele insuliini reguleerimiseks jne. Palju õnne, tulevane diabeetik.

Punktsioon täna

Täna hommikul ilma söömata, joomata jälle juba tuttavasse kohta. Elukaaslane tuli ka (tema võib süüa ju). Seekord oli teine arst, võõras nägu. Oma arst oli puhkusel. Mul ei olnud meeles, et mind seotakse kinni. Abiõde meeldis mulle väga. Narkoosiarst oli vanem naine seekord. Tunnetasin eriti teravalt seda narkoosi langemist, aga mulle see tunne vastumeelne pole.
--
Ärkasin, valus oli olla. Seekord nagu eriti "torgitud" tunne oli. Vihma sadas, ostsin peale juhtnööride saamist oma rohud, ja tulin takso peale. Taksojuht oli täiesti uskumatu idioot, ega olnud nõus mind ukse ette sõidutama, kuigi ma juhendasin teda. Kohutav! Ma siis ütlesn - mees, ma tulin just narkoosi alt operatsioonilt, ehk poleks palju palutud? Adrenaliin hakkas tööle. On ikka eesti sead mehed! Vihastasin valu väiksemaks, kuid kodus ikkagi pikutasin peamiselt, raske oli püsti seista.
Ma kipun unustama, et see kõik on ju operatsioon, mitte mingi tühine "sutsakas". Hirmus valus on seekord. Ahjaa, paluti palju liikuda, palju juua. Ja seekord pandi erinevad rohud jälle - eks siis paistab, mis seisud on, magan.

UH täna

Käisin ultrahelis. Limaskest pidi olemas "ilus". Ma ei tea mis see tähendab, aga vist õige paksusega, et saaks sinna külge kinnituda?

Arstil ja IVF 5, alga!

Täna hommikul käisin siis arsti juures. Ilm oli ilus ja mul oli hea tuju. Aga kuna ma olen seda teed juba nii palju kulutanud, siis muidugi tundus rutiinne. Koridoris oli paar naist, kes suure tõenäosusega ootasid siirdamisjärjekorras (ma proovin alati võimalikult anonüümne välja näha, et mitte kellelegi meelde jääda).

Arst on nii hea rahulik, räägib vaikse häälega. Ta on ka natuke udu, st nii palju patsiente on, ja kuna haiguskaarti ees ei olnud nii ootamatu visiidi peale, siis olin igaks juhuks oma kalendri välja printinud, et eelmist ravitsüklit arutada ja selle põhjal uut planeerida. Seekordne on siis järjekorras nr 5, ja nr 4 süstimisega versioon.

Täna panime siis paika taas kalendri, alates homsest hakkan süstima (G150, hommikuti). Ostsin selle rohu täna välja (G900, 155€). Esialgu juurde ei kirjutatud, kuid tean, et kui kõik läheb plaanipäraselt, siis lisandub teine sama palju veel + säilitusravimid (mis ei kuulu hüvitamisele ja on kuradi kallid).

Valmistun jälle suuremat sorti kõhu kasvatamiseks, aga õnneks on alanud sügis ja salliaeg - saab kergesti ära varjata oma probleemse ja valutava kõhu.

Esmaspäeval on UH, et uurida kulgemist ja panna paika järgmised kuupäevad (punktsioon ja siirdamine). Suure tõenäosusega saab see olema 2 nädala pärast, oskan juba kogemuse pealt öelda.

Helistasin!

Hommikul läks meelest ära arstile helistada. Aga kohe peale koosolekut (meil on tööl väga intensiivne aeg) meenus kohe, et pean helistama. Kell oli juba 1 läbi! Ja soovitati helistada nii 10 paiku.
Aga õnneks sain arsti üsna kiirelt kätte. On ka juhuseid, kus ma pean 10 korda proovima ja on kinni või keegi ei võta vastu.
Leppisime esialgu kokku järgmisel nädalal aja. Teisipäev, 17.09. Aga see oli esialgse info põhjal, kui mul oli pikk tsükkel ehk tagumikusüstiga versioon. Mul on neid skeeme siin nii palju olnud, et ma ei osanud kohe midagi kosta. Kuna ma olen ju tööl päeval, siis ei saanud ma arvutis niisama surfida ja ravimeid ja muud kommenteerida?
Peale kõnet vaatasin siiski üle kalendri ja ilmnes, et viimane skeem oli ikka lühike. Ja helistasin (jälle edukalt) arstile tagasi. Selle peale arvas doktor, et kohtuda võiks ikkagi homme.
Nii et homme siis visiidile otse töölt.

On lootus uus

Septembrikuus kõik kõik on uus! Ja mul on ka lootus uus, sest täna tundus, et "määrib". Ma olen ammu mõelnud, et mis see hea sõna on. Aga see on arstide sõnavarast. Seega, määrib veidi.
Helistasin kohe arstile, kes tänaseks oli lahkunud, aga igatahes lohutab mind viljatusravikeskuse teine arst, et pole hullu, helistage esmaspäeval.
Ma olen väga lootusrikas ja ühtlasi oskan ma rõõmustada ka selle üle, et tsükkel on nii korrapärasena säilinud.

Ei alga seekord vol 5...

Käisin hommikul asendusarstiga kohtumas ja tuleb välja, et kuna nii mu elukaaslane ja ka ma ise oleme reisil "strateegilistel" kuupäevadel, siis oli jutt lühike - protseduuri ei tule, ravi lükkub edasi.
Õnneks ma juba näen, kui kiire see kuu on, kui palju ma olen plaaninud sel suvel teha, kui pingeline mul tööl on ja üldsegi, tahaks ka puhata ning suvevitamiini saada - nii et ma väga ei olegi nördinud. Olen natuke vihane enda peale, et ma ikkagi võtsin sellise pingelise sotsiaalse kalendri ette - nüüd asjad lükkuvad edasi. Aga äkki selline ootamine ja edasilükkamine on kohanemine ja seega ka arenemine. Küpsemine, kuniks plaanist saab reaalsus?

Kas seekord uus ravi? Ja hüvitise küsimused.

Nii, täna algasid päevad. Helistasin kohe arstile, kes oli puhkusel. Võttis vastu tema asendaja. Ma olen temaga teinud küll ühe korra, tean teda. Seega ei ole mul probleemi selgitada oma olukorda ja kokkulepet, nii et lepime aja homme hommikuks.
Ühtlasi helistasin ka Haigekassasse, kust mulle lubati tagasi helistada... ma olen muidu 2 korda miinuses omadega.
Päris põnev oleks teha statistika, kui palju raha ma lõpuks olen enda "projekti" investeerinud.
Puhas ravimitesse läinud raha. Ja siis tagasi saadud hüvitis(ed). Ja siis mudiugi ka taksosõidud ja haiguspäevade arvelt saamata jäänud palk.

Algas jälle...

Kui suur kurbus möödas jub ja arstiga ka räägitud, siis on OK ka päevadega seotud kõhuvalu, mis täna tervitas...
Ma muidugi hellitan lootust, et järgmine kord on juba augustis võimalik uuesti proovida.
Aga siis, mine tea, kuidas see tsükkel end alustada võib... mul on ka sinna reis planeeritud.

Helistasin arstile...

Juba väsinud olen sellest, et ma jälle helistan ja ütlen: ei õnnestunud, mis me nüüd teeme.
Aga arst on tore ja alati väga asjalik. Me ei aruta eestlaslikult kunagi, et pole midagi, kõik saab korda. Oleme konstruktiivsed ja paneme paika: kuna seekord ei süstitud ja üsa nn ei koormatud, siis võib kasvõi järgmise tsükli algusest jälle süstikuuri teha.
Lootus seegi.

IVF 4 - taas tulemusteta :(

Arstikabinetist helistati... ei ole tulemust kahjuks, hommikul käisin analüüsi andmas.
Hirmus kahju ja nutt tikub kurku... aga raputan end kõvasti ja otsustan - täna on reede ja peab pidutsema. Kellelegi ei saa välja näidata, et ma kurvastan. See on ju suur saladus ja värki.

Keha aga on tühi. Jälle mitu nädalat elust läinud... aastad muudkui lähevad ju.

Homme saan teada...

Hommikul pool 8 analüüsile. Ja siis nad helistavad.
Ma ei tea, tunnet küll mingit pole. Aga sõbranna ütles, et ei olegi sageli mingit tunnet.

Munad külmast ja siirdamine

Reisid läksid kenasti, ei unustanud ravimeid kuskile. Sel korral pole üldse kaebusi ega suurenenud kõhtu, mis paneks kõiki kahtlustavalt vaatama, et kas ma mitte rase pole. Ikka vastik on, kui selline iga on, et kõik ootavad - iga minut nüüd, polegi ju veel sünnitanud...
Kuigi see torusse toppimine (crinone) on hirmus tüütu. Aga ma saan aru - kohtravim.

Eile õhtul saabusin lennukiga koju. Täna kell pool 10 paiku helistasin arstile, et kas külmast tulnud rakkudega on kõik korras. Oli korras - jälrelikult kell 2 siirdamisele!
Ilm on väga väga palav.

Olen lootusrikas, rakuspetsialist ja õde ja arst - kõik tegelevad minuga. Natuke on ebamugavustunnet, kuna siirdatakse alati täis põiega (ma ei tea, mis teema sellega on?). Siirdatakse 2 ja seda kolmandat üksi külma ei jäeta (kuigi maksin selle eest korralikult raha - järgmine kord jätan kasvõi üksiku külma, ma ei tea - kas see on võimalik?).

Alati peale siirdamist on mul tunne, et "kohe kukuvad välja".
Kas ikka püsti võib tõusta järsku?
Kas kõndida võib?
Kas vetsu võib minna?
Ameerikas inimesed pidada 24 tundi vähemalt olema voodirežiimil. Äkki ma peaks sama praktiseerima? Kahjuks pole võimalik. Peab tööle minema. Natuke on ebamugav ikkagi.

Süsti leidmine ja IVF 4 läheb käiku

Kaks päeva otsisin ravimeid. Ovitrelle sain kohe esmaspäeval, on teine uudses pakendis, võrreldes vanaga. Aga crinonet ei leidnud enne kui alles 3ndast apteegist. Dexamethasoni ostsin siis samuti sealt.
Täna läks siis Ovitrelle käiku ja ülehomsest alustan Crinone ning üleülehomsest Dexaga.
Pean meeles pidama, et paraja portsu ravimeid ka reisi(de)le kaasa võtan. Mul on neid 2 tükki lähipäevadel.
Ei sugulased ega töökaaslased ega seekord ka sõbrad tea, et ma jälle üritan. Üks sõbranna ja elukaaslane muidugi ka. Proovin seekord siis sedapidi, et ei räägi kohe kõigile.

Juuksur!

Käisin täna juuksuris. Kohe ilusam on olla. Nüüd valmistun reisiks sel nädalavahetusel. On ju jaanipäev tulemas ja suvi täies hoos.

Arstil - UH ja skeem

Täna käisin siis arsti juures ja oli UH, kõik paistis "väga ilus", ja saab seekord siis võtta ette uues stiilis raviskeemi, kuna munarakud on külmas. Plaan on võtta 2 "ilusamat" ja need siis istutada.
Juba kahe päeva pärast pean tegema süsti Ovitrelle. Ja siis jätkan Dexamethasoni ja Crinonega, tuttavad ravimid.

Leppisin konsultatsiooni aja kokku

Ei esmaspäeval ega teisipäeval õnnestunud arsti kätte saada. Täna lõpuks vedas. Selgitasin oma situatsiooni, et viimati märtsis oli ravi, ja aprill, mai ning juuni algused on tähistanud päevade algust, ja et munarakud on külmas... ja kuidas edasi.
Panime aja paika - esmaspäeval 17.06 lähen arstile ning arutame asja!

Kus on hüvitis?

Täna helistasin haigekassasse... 20. mai seisuga oleks pidanud raha peal olema, kuid ei olnud. Mul pole esiteks aimu, mis summadest käib jutt. Ja teiseks - miks on nii, et nad ei PEA rahasid taotlema... ma olen vahepeal muul arstil käinud ja siis raporteeritakse, et mul on mingi võlg (mis tegelikult on haigla oma). Igatahes, seekord ma rahasid ei saanud ja olen natuke tuksis oma planeerimistega. Ehk siis - maksan korralikult intressi pangale, kuna enamik ravimitest on krediitkaardiga makstud.

Vahetsükkel nr 3...

Eile algas uus tsükkel... me tähistasime pühapäeva just sõbrannaga veini juues. No veini joomine on suvel ikka asendamatu. Ja ei saa öelda, et ma seda ei igatseks neil hetkedel, kui parajasti on "joogikeeld". Igatahes on see nüüd hetk, mil plaanin arstiga, et millal järgmine ravitsükkel on (tsükli-sõna ruulib). Helistan esimesel võimalusel arstile.

Päikesereisil

Seekord algas tsükkel õige vara, olen ise puhkusel. Sõbranna, kellega ma reisil olen, ei tea, et ma üldse IVF ravi teen. Eelmine kord algas täpselt 28 päeva tagasi (muidu on mul ikka 30-32 päeva).
Hakkab üks suur lugemine: esimene tsükkel aprilli alguses vahet, siis juuni alguses kolmas tsükkel... kas siis võib helistada ja planeerida?
Hea on, et läks külma midagi. Kuidas seekord käib...?
Nüüd proovin puhkust nautida ja end turgutada heade kokteilide, basseini ja päikesega. Ülekaal ei loe siin midagi, ühed paksud turistid kõik!

IVF vol 3: tehtud, tulemuseta

Käisin hommikul vereanalüüsis. Kuigi tunne oli juba paar päeva, et ei ole seekordki tulemust. Kõht valutas ja selg valutas juba 2 päeva varem. Öösel krambitas, kuid lootus sureb ju viimasena. Tahaks ikkagi arsti meditsiinilist-teaduslikku kinnitust.
Ja mul oli õigus, helistati ja öeldi, et test oli negatiivne. Kahjuks.
Mul on rohkem kahju muidugi kui neil.
Aga proovin vaadata positiivselt:
1) Seekord läks juba paar tegelast külma (kokku 3), niisiis järgmisel korral ei pea ma tegema munarakukasvatuskuuri, vaid saan lihtsalt istutamisega tegelda. See tähendab palju vähem tervisega möllamist.
2) Tegemist on progressiga, kus organismi koolitamise tulemusena äkki 2 aasta pärast siis on mul esimene laps (siis ma olen küll 36-aastane juba, aga mis seal ikka)
3) Tunne on kurb, aga suudan keskenduda positiivsetele asjadele. Elukaaslane on olnud seekord eriti toetav ja positiivne, ma olen selle eest väga tänulik.
Nagu ütles arst - 2 tsüklit vahet pidada ja siis helistada arstile.
Nii et uus raund - juulis ilmselt.

Täna hommikul kõht valutas

Ärkasin, sest kõht hullult valutas. Tegelikult terve öö tundsin kõhu olemasolu. Selline vana tuttav valu, nagu oleks päevad. Natuke selg ka valutas. Kuna tsükli järgi on justnimelt see aeg, et peaks jälle algama päevad, siis olengi nüüd kindel, et jälle ei õnnestunud. Ka round 3.
Homme lähen saan sellele muidugi alles kinnituse, aga mis kasu on vereanalüüsist, kui enamvähem 100% on aksessuaariks tampoon. Oh. Mul on sünnipäeva aeg praegu, ja see ei lisa just palju rõõmu siin vananemise kontekstis.
Nüüd peale igasuguste rohtude kuuri lohutan end, et saan üle pika aja minna trenni, ja muidugi lõpuks ka väheke veini proovida sünnipäeva puhul.

Siirdamine

Eile, kui ma ka peamiselt kodus vegeteerisin, peale eriti kehvalt veedetud ööd, helistas mulle arst, ning tõmbas siirdamise esialgu plaanitud neljapäevalt kolmapäevale. Ehk tänasele. Ma ise pean seda jälle heaks märgiks - on ju täna kevade algus. Ja seega - millegi ilusa algus!

Täna hommikul siis ärkasin suurest uudishimust kell 6 paiku juba, hull pissihäda oli. Aga tegelt tuleb siirdamisele minna täis põiega! Niisiis käsin ikkagi vetsus, kuna aega veel oli, ja jõin peale 2 tassi vett.

Õues on juba hommikuti valge, nii et und enam ei tulnud, ja minu kõrval magusalt maganud elukaaslane, kes üldiselt ka varakult ärkab, viitsis veel voodis minuga aega veeta.

Kuna tema tööpäev algas varem kui mina arstil pidin olema, siis läksin ma pakaselise päeva puhul mitte auto vaid taksoga. Ega ei viitsiks küll sellise külmaga mingisse külma autosse istuda, ausalt!

Olin ainuke arsti ukse taga ning ootasin kannatlikult oma järjekorda. Kutsuti sisse ja seekord oli erinev laboriarst, kes mulle siis tulemusi rääkis. Olid head uudised - esmaskordselt olid rakud nii tublid, et 3 neist läheb külma!!! Ja kuigi ma loodan, et neid elus rohkem vaja ei ole, siis vähemasti on nad olemas.
Üks rakuke oli selline kahtlane, et teda peab veidi jälgima...  aga tervelt KOLM! Milline progress :)

Ja siis ta küsis mult luba, et kas võib 2 "ilusamat" panna siis istutamisse. Muidugi ütlesin ma jah :) Kaksikud oleks nii ägedad... meie peres on juba ühed kaksikud vanemas generatsioonis, nüüd võiks ju ühed veel tulla? Ja ma olen kursis, et sageli üks neist ei arene kuskile, aga loota ju võib.

Protseduur oli valutu, kuigi kõht on mul ikkagi mingi veidi nagu vaala oma. Omaette teengi nalja, et kujutan juba ette, et olen rase. Aga kui oled rase, siis ju tead vähemalt ja arvestad sellega, aga praegu ma ei ole valmis selliseks maoks, mis muidu tuleb ette 5-7 kuise ettevalmistusega :D

Siis arst arvaski, et kui on vaja, siis võin minna tilgutisse, kui ikkagi väga toonusesse läheb kõht. Soovitas üldiselt palju juua, kuid ka valgurikast toitu selle tõttu süüa. Ma teen mida iganes!
Taksoga jälle koju. See viiekas nii lühikese sõidu eest ei tundugi nii koletult palju, võrreldes kõikide teiste kuludega!

Kodus sõin kohe kodujuustu ja muna (valk ju!), redist ja suitsukala-teraleiba. Jõin küll kohvi (jaa, tean, see viib kaltsiumi jälle kehast välja), aga jõin vett peale.
Gaaside vastu võin võtta Espumisani. Ja muidu ongi siis 2 rohtu - Crinone ja Dexamethason.

Nüüd on umbes 2 nädalat ootust. Kuna mul on ka sünnipäev just sealkandis, siis loodan saada maailma parima sünnipäeva uudise. Kuid samas olen valmis ka negatiivseks uudiseks, ning loodan, et siis sünnipäevapidustused korvavad selle kurbuse.
Aga ma proovin üldse mitte nii kaugele mõelda. Enne on veel munadepühad ja kellakeeramine ja kõik muu taolin.

Head kevade algust, ma ütlen!

Punktsioon nr 3

Täna hommikul ärkasin lausa ilma kellata. Tavaliselt mul sellist oskust ei ole. Aga nagu olin kartnud, magasingi halvasti. Küll magasin ma unes sisse, küll unustasin vajalikud ravi- ja anesteeripaberid maha, küll avastasin seda liiga hilja, siis sõitsin koju tagasi, olin ummikus ja ei jõudnudki protseduurile.
Seega hommikul valmistusin varakult - pesin end ära, panin mugava kleidi selga, panin juuksed patsi ja null meiki. Samuti võtsin jalanõude jaoks kilekoti, sest no mul tõesti ei ole susse. Ja hommikumantlit mul ka pole, nii nagu normaalsetel inimestel tavaliselt on.
Elukaaslane pidi tööle minema nagunii, nii et läksime koos.

Alati on seal hull jama nende riietehoiuinimestega. Üks eriline tänitaja on seal. Ma mõtlen, et miks ta alati peab nähvama seal... proovin siis alati olla väga viisakas ta vastu, et tal tuju paremaks läheks ja ta poleks nagu väike lõukoer.

Riided oli vaja ära panna ainult mul, nii et koridoris siis elukaaslane ootas mind. Tema siirdus juba tuttavasse kabinetti. Ja oma sõnul olid seal ikka need samad kortsunud, kolletunud, kleepunud ajakirjad. Kuid oli siginenud telekapult vähemalt - varem on ainult telekas olnud. Siiski siiski, kanalitest olla olnud vaid ETV ja K2, nii et erilist pinget (või kuidas seda öeldagi?) ei pakkunud.
Muidugi rääkis ta humoorikalt veel sellest, kuidas tegemist on vabrikuga - üks läheb sisse pea et samal ajal, kui teine alles jõudis püksiluki kinni tõmmata.

Samal ajal koridoris. Mina olin seal enda koduses riietuses, kui märkasin ühte veidi liiga tuttava näoga meest. No see see on, see Eesti! Tegemist oli minu töökaudse tuttavaga, ning tema naisega. Kes on mõlemad minust vanemad. Keerasin näo eemale ja panin käe ette, õnneks oli meie vahel ka põõsas, ja mees ei istunud täitsa minu kõrvale ka... ehh. Jääb vaid loota, et see mees läks kuskile kabinetti, ja mind ei sõidutatud samal ajal teadvusetult temast mööda. Ma lohutan end, et äkki olin tavapärasest erineva soenguga ning meigita, ja sa ju ei otsi tuttavaid sellises kohas...
Aga kriipi on ikkagi, kui kohtud seal kellegagi!

Siis läksin juba protseduurituppa, kus jälle suur seltskond mind tervitas. Seekord vist residente ei olnud, ja kõik olid üldse sellised vaiksed, keegi enda nimesid ei deklameerinud. Mingi teine õde oli kui tavaliselt, aga väga viisakas. Välimuselt meenutas natuke Elisabeth Olsenit... ja siis oli üks hästi tore ämmaemand, keda ma kindlasti enda ämmaemandaks tahaksin (jätsin ta nime meelde).

Seekord ei olnud probleemi mingi anesteesi-seguga. Tehti kohe laksti kokteil valmis ja kui kanüüli kaudu see sisestati, siis tundsin kohe, et jõudis kohale. Kõige viimaseks jõuab alati pähe, aga huuled hakkavad veidi surisema.
Üldiselt, ma ei kujuta ette, kas heroiinikutel on nii? Et jäävad laksust magama ja siis on nagu poolunes? Mina igatahes olin täitsa audis.

Kuulsin, kuidas mind juhendati voodisse, ja siis natuke pikutasin veel. Ikka selline katkine tunne oli.
Veidi aja pärast tuli see tore ämmaemand ja teavitas mind võimsast saagist (19) ning andis paberi koos juhenditega.

Seekord ei pea ma tilgutirallit tegema, selle asemel pidin aga kohe alustama Dexamethasoniga, mis väidetavalt peaks aitama organismil rasedust kergemini vastu võtta. Et nagu immuunsustugevuse vähendaja. Saab guugeldada, kui vaja... ma pole seda veel teinud.
Samuti pean kohe täna õhtust alustama säilitusraviga (Crinone 8% geel õhtuti torusse).

Kutsusin endale takso ja läksin riidehoiust läbi. Tädike oli seal ja imestunud, et kuidas ma nii kiiresti juba jalul ja adekvaatne... no ju ma siis talun hästi seda narkoosi. :D
Jõudsin käia läbi apteegist ja ostsin rohud välja.

Takso tuli nagu lubatud ja väga ilus ilm oli. Enesetunne oli üsna kehva, heitsin kohe kodus pikali. Kuna ma olen ühel sõbrannal töökoha lähedal, siis tuli ta lõunale, mil mina sõin hommikust. Pärast seda läksin pikali magama, kuni hakkas hullult paha. Kohe nagu palav ja samal ajal külm, selline minestamise tunne tuli peale.
Et leevendada ülekuumust, roomasin põrandale, ja jahtusin veidi. Siis võtsin lonksu vett ja venitasin end  jahedale nahkdiivanile.

Elukaaslane saabus oodatust varem, nii 5 paiku. Selleks ajaks oli mul juba kõht tühi ja julgesin juua natuke puljongit. Vaatasime veidi filmi ja tegelikult nüüd ongi tunne, et varsti peaks magama minema.

Mis on eelmiste kordadega siis erinev?

Panen endale kirja tähelepanekud, et oleks järgmine kord hea vaadata.
Esiteks, seekord ei olnud ettevalmistavas staadiumis vaja käia end vereanalüüsidega torkimas. Teiseks, ravi alustasin juba nagu vana kala. Ma olen ka väga kohusetundlik ravidele alluja. Kolmandaks, mul ei toimunud punktsioon teisipäeval, vaid esmaspäeval. Mu juuksevärv oli teine ja öösärk kah erinev, kui eelmistel kordadel. Mulle kirjutati kohe OHSS vastane ravim, nii et pole pidanud käima tilgutite all (kuigi see veel võib tulla). Mul olid uued rohud. Ma võtsin haiguslehe. Seega, olen stressivabam.
Ja selle võrra lootusrikkam...

Ei ole hea olla

Täna on eriliselt kehva enesetunne. Rallisin korralikult ringi muidugi ka. Elukaaslane arvab, et eks homsest ongi parem. Ma juba eile öösel ei saanud hästi magada, ei tea mis tänasest saab.

Viimane süsti päev!

Täna on möödunud kodus lebotades. Koristasin veidi. Enesetunne on enamvähem, viimastel päevadel märkasin, et kõht tõesti on jälle ümmarguseks paisunud. No hea, et vähemalt sinine ei ole.
Süstid tegin kõik ära - hommikul kell pool 9, siis kell 6 ning ka pool 9. Väga täpne värk!
Ootan põnevusega esmaspäeva, kui tuleb punktsioon.

Uued rohud

Tänasest pean siis võtma seda Orgalutran'i ka. Seda hakkan tegema õhtuti kell 6 paiku. Varem seda pole võtnud... Kõht õnneks eriti paistes ei ole ja enesetunne pole ka halb. Kahtlustan, et nii see siiski ei jää.
Kokku on Orgat 5 süsti. Viimane laupäeval. Loomulikult käisin ka seda otsimas tohutu ralliga. Uskumatu. Hea, et apteeker nalja oskab visata - ühes apteegis ütles, et noh, siin on meil vist rohkem surma, mitte sünni suunitlusega varud...

UH nr x

Käisin juba eiteamitmendat korda ultrahelis kontrollimas, kas munasarjad ikka teevad tööd ja kas rakud arenevad. Kõigepealt muidugi istusin koridoris üle tunni aja, seda polnud ammu juhtunud. Aga no nähtavasti on rasestumise kõrghooaeg ja palju prouasid oli.
Mõni oli välimuse järgi otsustades ülekaalulisem ja/või noorem kui mina, nii et see natuke "lohutas" mind, sest kummutab müüti, nagu ainult vanad paksud ei saa lapsi.
Lõppkokkuvõttes, see ei ole muidugi minu asi, aga mul on hea meel, et ise selle ralli juba 3ndal korral olles, on mu teadlikkus neil teemadel kasvanud. Ja millegipärast saan ma aru, kui privaatne see teema on. Endal on ju nii raske olla sellega, rääkimata siis kõrvalolevatest haletsevatestpilkudest või kommentaaridest "vaata, ma soovitan sulle"... mida SINA soovitad? Sa ei tea ju mitte midagi, mida ma läbi elan.
Paar päris valusat kommentaari olen selle aja jooksul saanud, ja neid on olnud raske endale ratsionaliseerida - inimene ju ei mõtle halvasti, vaid kõige paremat soovides. Aga tõsi ta on - niikaua, kui ta ei tea, ei oskagi ta midagi soovitada.
Milleks öelda - aga äkki sinu ja sinu elukaaslase rakud ei sobiGI kokku, ja te poleGI loodud koos olema? KUIDAS see mind aitab? Siis, milleks, teadmata diagnoose ja meditsiinilisi põhjuseid, viidata teistele, kes on värskelt lapsevanemateks saanud, et näe, nemad KA said, kuigi arvasid, et mitte? No eks siin ongi vastus - kui ei TEA, mis on põhjus, siis võib alati "jopata", aga kui tead, et meditsiiniliselt ei ole võimalik, siis ikka ei hakka nagu lootma ka.
UH läks hästi. Mõlemas munasarjas oli korralik trobikond rakukesi, kes olid juba normaalses suuruses. Nii et edasine ravi koos uute ravimitega (Orgalutran OHSS vastu nt + Gonal 300sid lisaks + Ovitrelle, nagu ikka) võib jätkuda.
Punktsiooni kuupäeva sain ka juba teada, nii et hakkasin vastavalt ka oma nädalat planeerima.

Süstid ja naistepäev

Täna on reede, 8. märts ja naistepäev! Mul on rõõm olla naine. Muidugi kaasneb sellega tohutu piin, nagu käesolevast blogist aru on saada - vaja ikka ju last saada, bioloogiline kell tiksub.
Alati, kui ma alustan uuesti nende süstidega, siis on mul suur mure, et kas ma ikka teen neid õigesti. Nüüdseks on pähe kulunud, et kuna lisanduda võivad alati veel mingid süstid, siis teen seda Gonalit hommikuti enne tööd.
Nii et hommikusse rutiini on lisandunud väike suts ja valmis. Esimestel päevadel loomulikult võtab see kõik aega, sest ega tegelikult ei jää meelde, et saab ka kiiremini. Sätin valmis antiseptiku, vati, süstla jaoks selle väikese otsa (neid on mul üleliia palju, ma ei tea, miks neid sinna karpi nii palju pannakse?).
Ja kuna arst kunagi ütles, et püsti on süsti raskem teha, siis ikka istun maha. Teen süsti enne meiki ära, et käed oleks võimalikult puhtad.
Oma süstiprotseduuridesse ma elukaaslast ei pühenda - ta ei saagi sellest aru, mees on ju. Ju ta teab, et ma saan hakkama ja vajadusel küsin abi. Üldiselt on nii, et eks ta on ka asjalikumaks, samas rahulikumaks muutunud, ning näitab üles huvi mu enesetunde ja edusammude osas.
Kuna täna on reede, ja arst on alles esmaspäeval, siis ma muidugi helistasin talle korra, et kinnitada üle, et ma enne visiiti ikka avan uue paki ehk G300, ja teen juba sealt uue süsti. Varasemalt on olnud skeem et 150 ja 150 ja siis mingi hetk 125 doos, aga sel korral ta kinnitas, et 150 kuni lõpuni välja.
Hea on, kui saab helistada. Arst on selline vaikne ja tasane ja pisike. Ma ei kujuta vist ette, et ta kunagi valju häält teeks. Ja alati vastab küsimustele ka.

Jälle rohud välja osta!

Uskumatu, kuidas mõnes apteegis ei ole KUNAGI neid rohtusid ja mõnes on nagu ALATI. Täna rallitasin jälle 3 apteeki läbi - südalinnas, kesklinnas ja lõpuks Mustamäel. Kokku kulus üle tunni aja!
Mustamäel on äkki sellepärast neid rohkem, et seal on haigla kõrval?
Igatahes. Ostsin täna Gonal 900 (doosiga 150 lähen siin edasi) ja 300. Peaks täpselt jätkuma kuni arstivisiidini järgmisel nädalal.
Jumal tänatud, et sel korral ei ole mingeid suurte nõeltega süstlaid! Suvehooaja mälestused on ju sinikatest tulvil kõht, mis lapsi rannas hirmutas, ja ega elukaaslanegi väga rõõmsalt oma naise ilu ei osanud hinnata.

Põnevus

Alati, kui päevad algavad, on mul närv sees. Kuna nad algasid segasel ajal nagu vist öösel, siis tundus, et õnneks sai täna, reedel, arstile helistada ja öelda, et algas nn "täna". Kuupäevaga nähtavasti algaski.

Alati on talle helistamisega pinge peal ja suur jama! Mingi tund võib vabalt kuluda, enne kui ta üldse kätte saab! Alati telefon kutsub, ja keegi ei vasta. Ja ma tean seda aparaati ta laua peal, kogu aeg keegi helistab...

Arst luges seal päevi ja uuris kalendrit ja arvas, et saab teha küll. Et hakaku ma siis 5ndast pihta süstidega... ja pani aja vaheülevaatuseks UH aja.
Enne seda aga tuleb teha suurem väljaminek rohtude peale (olen sel kuul eriti kokkuhoidlik ning isegi ühel ostureisil soetasin endale vaid 2 asja).

11. siis lähen kontrolli, et kas kõik toimib...

Arstil käidud

...täna. Arutasime ja vaatasime kalendrit, prognoosisime, mis oleks head päevad alguseks. Temal puhkuseplaanid ja mul endal ka. Aga õnneks oli see, et ta kirjutas rohud igaks setmeks juhuks välja, ning andis juba juhendi ja siis selle hirmsa paberimajanduse ka, mis sinna juurde käib.
Seda siis siin täna õhtul täidangi, ega ma muidu ei oskakski, aga mul on ju eelmiste kordade lehed olemas... elukaaslase allkiri 2 kohta... olen nõus, ei ole nõus... jne.

Uus tsükkel ehk vol 3, alga?

Helistasin täna arstile, sest eile õhtul algasid uuesti päevad. Ma ei tea, kudias nad alati nii äkki algavad, aga eks see on ebaregulaarse tsükli tunnus. Vahel mõtlen, et kui olen väga stressis ja lasen selle endast välja, siis avaneb ka alumine kanal ja kõik saab sealt ka välja tulla.
Arst sättis mulle siis uue aja 12ks, sobivalt lõunaks. Can't wait!