Kõht ja selg ja valu

Kõht on mul endiselt paistes. Eks osalt tänu nendele süstidele, mis kaunistavad kõhu ka mitmekesiste täppide ja sinikatega. Aga muidu vist ikka "tänu" sellele munasarjategevusele ja torkimisele. On nii gaasivalu kui ka munasarjavalu ühesõnaga. Tüütu! Aga kõik on hea eesmärgi nimel.
Rannas ka ei saa käia, hirmutaksin enda kõhuga mitte ainult lapsed eemal.

Ebamugav on istuda, tahaks kogu aeg poollamaskil olla. Aga proovin mitte väga viriseda.
Näiteks kui ükspäev kohvikus käisime, siis proovisin kuidagi diivaninurgal hakkama saada, sest ümbruses olev seltskond ei teadnud mu tervislikust olukorrast midagi. Pärast oli küll eriti raske olla, aga no see on see palk, kui salatsed. Järgmine päev jälle võtsin suure salli kaasa ja istusin suvaliselt rätsepaistmes, mis on tõeliselt mugav.

Varsti saab hakata keskenduma sellele, et end jälle vormi saada. Piitsutada kehakaal alla - kõik need tekkinud ülekilod, mis paari nädalaga peale ladestusid, ja kuna liigutada pole üldse kannatanud, siis ma olen lasknud minna täiega. Söönud, mida tahtnud, kus tahtnud, ja leidnud sellest ka lohutust.
Muidu tunnetan küll et kõhu sisse ei mahu palju süüa, joon ka vähem kohvi või kuidagi tundub, et kohvi ei ole praegu minu jaoks. Võib-olla on see seotud hoopis piimaga, mis mu organismile ei sobi? Eriti praegu.
Proovin üleval hoida positiivset mõtteviisi, kuid tean, et ega ma väga kaua ei jõua. Peab ühe korra ikka ära nutma, siis on korralik leinamisprotsess läbi tehtud. 

Süstid kestavad

Teen süste ikkagi iga päev. See on üks ülimalt tüütu ja valulik tegevus. Gonalisüstidega võrreldes on see eriti tüütu, valus ja ka "tagajärgedega" ehk kõht on sinikaid täis. Eriti esimesed paar süsti ebaõnnestusid vist täiega, sest need sinikad on suured ja mustjassinised.
Kõht valutab iga kord kui olen need milliliitrid sisse valanud.
Ma olen õnneks väga tubli ravimirežiimijälgija ehk eeskujuks igale patsiendile, "kuidas peab".
Ma ei kujuta teisiti ettegi - neid manitsussõnasid, et ärge siis unustage, kas te ikka saate jne...? Mismoodi võiks olla teisiti - ma ju pühendun 100% ja sätin nii et PEAB, seega SAAB?
Minu elu käib praegu tervise järgi, mitte selle järgi, kuidas on mugav või kuidas ma tahan.

Külma ei läinud midagi

Jah, just nii ütles laborandi hääl mulle telefoni otsast. Ehk siis, need munad, mis seal arendati, ei pidanud vastu, ja nii nad külma ei läinudki. Hullult kahju on, kuigi ma ei taju seda ilmselt muudmoodi kui faktina, et midagi siis varuks mul jälle pole... ja kogu ralli peaks uuesti pihta hakkama.
Arstidele on niisiis väljakutseks see osa, et kuidas saada suurest saagist ka mõni elujõuline rakk.
Arst ütles, et selleks ma ei saagi ise midagi teha.
Sitad rakud mul, peaks mainima.

Käisin viimast korda tilgutis

Käisin täna viimast korda tilgutis. Eriti sitt oli olla kudiagi, palusin võimalust pikali heita.
Tööl olin mingi korraliku riietusega, aga kõht oli küll ees, nii et ma vannun - üks naine piilus minuga vesteldes pool aega kõhu suunas. Jube tüütu.
Igatahes palus õde mul vaadata, kui kehvaks olemine läheb, kui vaja pöörduda erakorralisse.
Õhtul oli küll väga kehva olla, aga võibolla oli see tingitud väga halvast ilmast ehk madalast õhurõhust.

Tilguti ralli

Vahepeal olen iga päev tilgutis käinud. Ma puhkepäeval muidu ei olegi haigla vahet liikunud, aga eile ja tänasega on küll uus kogemus. Ja muidu üleüldiselt - positiivne! Ei saa ka öelda, et eesti suvel midagi viga oleks - võib korraks jalutada küll läbi pargi ja siis tilkuda seal. Saaks veel õues istuda ja lugeda samal ajal.

Eile muidugi pandi uus kanüül (nüüd enam mitte nii nähtavalt käeseljale, vaid klassikalisse veenipiirkonda), ja siis panin korra pildi ikka tasku. Lõpuks vedelesin seal 4. korruse koridoris nagu nõrk vanainimene, vererõhku kontrolliti veel mitu korda.
Tilkumiseks kulus kelrged 2-3 tundi kogu protseduur.

Eks kõige raskem ongi see, et oled ju selline tugev ja toimekas naisterahvas, ja siis nüüd mingi rohi on keha nii nõrgaks teinud... tulin koju ja kuigi ilm oli ilus, heitsin magama nagu nott, samas asendis 3 tundi.

Keha on väsinud.

Täna läks tilk kiiresti - siristas läbi veeni mingi 30 minutiga... Esialgu on ka enesetunne palju parem, kuigi mitte 100%. Elukaaslane arvas, et kõht on väiksemaks jäänud! Täna hommikul oli ka süst esimest korda valutu (muidu on kõht sinine loomulikult).

Homme on esialgsete plaanide kohaselt viimane tilguti päev. Ühtlasi olen ka tööl üle pika aja!
Terve nädal oligi selline natuke nagu peale surutud "puhkus", aga eelkõige kehale.

Ootan põnevusega, kas täna öösel saan magada ka ja nii. Siiani pean ikka iga öö 2-3 korda ärkama, wc-s käima, ibuprofeeni sööma ja laimivett jooma.

Edasi aga järgneb juba veel "pingelisem" ooteaeg.
Uhh, ma nii loodan, et kõik need kannatused on heade asjade nimel ja kõik mu soovid lähevad täide!

Täna siirdamine ja tilguti

Kell 9. Saan teada, mis olukord on rindel, kas tööle lähen või võtan haiguslehe, ning jätkan tilgutit ja säilitusravi. Siis on jälle kõige raskem osa - ootamine. 2 nädalat nähtavasti.

Juuksur

...tilgutiõde oli nii lahke ja tore. Ta pani mu vastse toreda aksessuaari, kanüüli, paremini, kattis ära ja jagas näpunäiteid, et pesta võib nt kummikindaga.
Kuna mul oli pea parajalt must, siis ma palusin hoopis kohalikus toidupoes suvalisel juuksuril enda pea ära pesta. Pean ju ennast hellitama, kui muidu halb enesetunne.

Tilguti

Täna hommikul tegin süsti ja siis läksin tilgutisse. Pean siin nüüd iga päev käima. Kuskil pool tundi võtab aega. Enesetunne ei ole paranenud, aga teadmine, et kõik on hea asja nimel, hoiab mind tegevuses. Magan halvasti, aga päev on päikeseline ja kõike on kergem taluda kui vihma või muidu masendava ilma saatel. WCs käia endiselt valus. Joon, nui neljaks, vett.
Ainus viis, kuidas "mürk" kehast välja saada, on ikkagi uriini kaudu. Seega, teen erineva maitsega vett, laim, sidrun ja siirup ja mahl maitseks sisse.
Lootsin, et jõuan käia poes või niisama jalutamas (pooleldi oleks nagu puhkus või nii), aga ikka väsin kiiresti ära, hingeldan nagu vana naine ja lõpuks kõht ja selg ka valutavad.
Raske on see, et und pole, muidu magaks päeva maha.
Hea on see, et saan rahulikult kirjutada, lugeda ja telekat nautida.

Kes teavad

Arutasime just enne õhtusööki, et hea, et me kõigile pole rääkinud.
Elukaaslane vist ei ole tõesti kellelegi rääkinud. Aga mina hoian ikka oma 3 sõbrannat kursis. Nad kõige lähedasemad. Osad teavad detailideni, osad üldiselt.
Selle blogi aadressi teavadki ainult nemad. Ja siis ülejäänud maailm :D
Kummagi vanemad ei tea - ja parem ongi, mis nad muretsevad? Minu noorem sibling koos abikaasaga teab ka.

Narkoos, tilguti OHSS vastu ja tromboosioht

Täna öösel ei maganud ma üldse korralikult. Ei tea, kas muretsesin üle või oli lihtsalt nii ebamugav voodis, selg ja kõht valutasid korraga. Kell 4 võtsin ibuprofeeni (mille najal ma siin muudkui elangi, õnneks see ei ole keelatud).
8st startisime elukaaslasega arstile, pidi olema punktsioon.
Elukaaslasel oli kell 9 koosolek, seetõttu ta kiirustas natuke. Aga mis sa kiirustad - seda kauem ju ukse taga ootad?
Kuna punktsioon oli mul juba teist korda, siis mul midagi võõrast ei olnud. Võrreldes talvise protseduuriga oli palju plusse: vähem riideid selga panna ja ära anda näiteks. Lugesin ka heaks endeks selle, et on väga ilus ilm täna.
Jõudnud kohale, jätsin enda õhukese mantli, trussikud ja kõik dokumendid garderoobi (ma ei tea, kas seda valvatakse?), ja siis liikusime järgmisele korrusele. Käes olid mul allkirjastatud IVF lepingud, ravikaart ja anesteesipaber.

Kuidagi inimtühi oli, üks kaunis vene rahvusest õde liikus ukse juurest ukse juurde ja näis midagi otsivat.

Elukaaslane oli närviline ja ootas, millal saab oma "kappi" minna. Topsiga toimetama, nagu meestel ülesandeks. Varsti ta läks, mind saadeti ka veel wc-sse ja siis läksin kabinetti.

Laboriarst võttis enda ajast 1 minuti ja tuli mulle häid sõnu ütlema. See oli hea tunne!

Arste oli õige mitu toimetamas mu ümber. Kõigepealt siis nagu ikka sinna nõmeda günekoloogi tooli peale, pea alaspidi ja jalad seoti kinni. Ma pole kunagi seda sallinud, seda tooli.

Järgmiseks üks arst toimetas seal steriliseerida, teine sättis arvutis ja paberitega, kolmas käis ja üürgas, et registratuurist vaieldi talle vastu. Neljas oli narkoosiarst, kes end tutvustas, seejärel uuri, mitmes protseduur on, samal ajal sõneles anesteesiõega (seesama, kes enne uksi kulutas), et miks kõik valmis ei ole, kus on EKG, vererõhk ja miks kanüül veel paigas pole? Seejärel tutvustas, et ta mind täiesti magama ei pane, vaid teeb kolmest rohust koosneva kokteili, et ma saaks vahepeal arstiga vestelda.
Ma küll proovisin vastu vaielda, et selline dialoog ei ole ehk hädavajalik, aga selle peale arvas, et no mõni teine arst teebki teisiti.

Vahepeal küsiti, et kas mul kõht ka valutab (jaa), kas varem ei mõelnud selle peale tulla, et haiglasse, sest mul on OHSS, kuna on PCOS. Ma ei osanud sellele ise tähelepanu pöörata, kuna eelmisel korral ei olnud midagi taolist. Ma küll mõtlesin pidevalt, et kas eelmine kord oli ka nii ebamugav, ma ise ei mäleta... aga oh ei - see hüperstimulatsioon täpselt selliste sümptomitega ongi.
Eks nad siis sellepräast tegid ka taolise narkoosi. Esimene doos - pea läks uimaseks, teine doos, jalad surisema, ja kolmas doos - hakati toimetama. Narkoosi all on naljakas olla - natuke tunned valu, aga praegu enam ei mäleta. Ja midagi nad rääkisid ka, aga ma ei suuda meenutada. Ajukeemiaga mängitakse ikka!
Järgmine hetk viidi mind taastumisruumi, paluti pikutada, lükati tilguti otsa.
Ega mul väga und ei olnud, aga niisama pikutasin. Hea oli, et oli hommik.

Üks arst ja üks õde käisid küsimas sümptomite kohta, tegid pika nimekirja, ja ma poleks osanud arvata, et minu väsimus, hingeldamine, kõhulahtisus (vabandust), suuenenud ja toonuses kõht jne on kõik OHSS sümptomid ja ma ei peaks neid üldse kannatama - vaid oleks pidanud arstile minema.

Seejärel kirjutati mulle välja 3 sorti rohtusid veel, jälle paarsada €, üks tromboosiohu vastu (ma olin päris shokeeritud seda kuuldes - poleks ise uskunud seda!), üks tilgutilahuseks (et viia OHSS alla) ja siis juba säilitusravirohi, mida ma ka eelmisel korral võtsin.
Saak teavitati ka ja selgitati, millised on edasised käigud.

Sel korral on ravi üldiselt olnud erinev, eelmine kord lühike, seekord pikk skeem. Ja komplikatsioonid ka, nagu näha. Ilmselt läheb ka raha rohkem. Loodetavasti siis on ka viimane kord see.
Hoian endale pöialt!

Nüüd olen kodus ja und ei ole, st magada ma ei taha. Küll aga ei plaani tööle minna ja kui arst ütleb, et võta haigusleht, siis ma võtan. Enne teen kodust natuke tööd. Ei tahaks küll haigusrahades kaotada... see nõme tervishoiu seadus.

Vaatan siis telekat ja ehk pärast teen uinaku.

Esmaspäev

Tööle läksin konkreetselt vale riietusega - igaüks oleks võinud arvata, et ma olengi rase - kõht ees, käin taarudes, katteks panin kontsad alla.
Enesetunne oli aga ülimalt kehva, ei läinud söök, jõin siis vett. Ühe koha peal istumine ei ole tööl õnneks probleem, ei peagi liiga palju ringi käima ega kepslema.
Õhtul kodus vannitoas tunnen, et selg väga, väga valus ja kõht külje pealt vaadates täiesti toonuses.

Kõhuvalupühapäev

Kõht valutab. Juba laupäeva õhtul sõbrannaga väljas käisin, siis vabandage detaile, aga käisin iga natukese aja tagant wc-s - küll oli jooki liiga palju, ja kõhtu ei mahtunud midagi, küll oli söök see, mis ei sobinud. Tundsin, et raskusi on järsemate liigutustega.

Pühapäeva hommikul oli raske ärgata ja end sirutada, küljelt seljale keerata. Kõhust alla poole ei näinud. Ka köögis sirutamise ürituse tagajärjel (kõrgemalt riiulilt oli vaja taldrik kätte saada) lõhkusin ühe nõu. Kuna sõbranna oli külas, siis elukaaslane ilmselt sellele väga tähelepanu ei pööranud, aga minul oli tugev valusööst igatahes kõhus. Mõtlesin, et kuna protseduuri päev läheneb, siis ju nii peabki olema.

Täna käisin UHs

Täna oli märgitud UH vastuvõtt, asendusarst oli teises polikliinikus, mis tähendas mitte jalgsi, aga trammiga liiklemist. Mitte et see nii halb oleks, aga kui kõht on veidi paisunud ja iga hetk võib ka sadama hakata, siis jalgsi asjaajamine pole mu lemmik. Õnneks päike paistis ja trammiga sujus.
Ma alati mõtlen, kuidas saavad inimesed ilma autota hakkama, kui on toimetusi?
UH aeg oli 10.45, aga jõudsin varem ja sain kiiresti ühele poole.
Arst küsis, kuidas enesetunne on, ma ütlesin, et selline ebamugavus on, aga noh, kuna kõhus kõva kasvutöö käib mõlemas munasarjas, siis tunne pidi normaalne olema.
Raske on endal lihtsalt vaadata, kuidas kaal tõuseb muudkui.

Süst

Hommik algas süstiga. Muidugi vihastasin enne seda, sest kaalunumber on taas paisunud - talvel kaotatud 4 kg on ilusti tagasi tulnud. Kuna igasugusel hormoonravil on alati risk kaaluprobleemi tekkimiseks, siis muidugi süüdistan seda. Miks ma muidu söön seinast seina soolast ja magusat ning ei piira absoluutselt ka hamburgeride ja kartulikrõpsude ja jäätiste koguseid?
Rannahooaeg käib minust sel aastal samas nagunii mööda, kuna süstlajälgi täis kõhuga rannas nagunii ei saa olla :)

Ei oska öelda, kas seekord on ootused kõrged, aga on hea meel kõigi nende toetuse üle nendelt inimestelt, kellega ma olen seda teemat julgenud jagada.
Aitäh!

Esimene süst selja taga, ootab mind nüüd nädalavahetus ja paar päeva puhkust. Eks ma siis hoian endale pöialt, aga olen valmis jälle selleks, et ei õnnestu.
Muidugi, lootus sureb viimasena ja eks augusti alguses on näha, mis siis saab.

Kui ma ei kirjuta siia iga päev, siis ainult selle tõttu, et ma pole arvutis iga päev.
Suvi on tore!

Visiit

Käisin arstil lõuna paiku. Üldiselt on nii, et enne igat tähtsamat sündmust ma ei maga hästi. Täna öösel ka mitte - närv oli sees.
Mu on asendusarst, keda ma varem polnud näinud, aga väga tore inimene paistis. Selline kiire ja tore.
Kirjutas asjad välja ja rääkis vastuseid. Ega nad siin Eestis ei taha anda väga palju tagapõhja-infot - ainult siis, kui ise huvi üles näitad.

Läksin kohe ka apteegist läbi, mõtlesin uljalt rohud välja osta. Kahjuks mul ei olnud piisavalt raha kontol, ja see tähendas, et pidin tööle vantsima ja natukene rahasid korraldama.

Apteegis oli aken lahti, kuna oli palav ilm, ja mul oli suur kiusatus läbi akna sisse-välja käia :)

(Juba oli mul tunne, et kui tuju hea, siis järelikult on positiivne kõik).

Õhtul oli uus katse ja sain rohud kätte. Tunnistasin apteekrile üles, et ma tahaks aknast välja minna. Ta lubas lahkesti. Läksin siiski uksest. Ikkagi täiskasvanud inimene.

Homsest hakkan süstima!

Lõpuks ok

Täna käisin veelkord hommikul verd andmas, kusjuures mul  juba tekkis oma lemmik-õde. Enamik õdesid on vene rahvusest, aga alati väga sõbralikud.
Veel tekkis mõte, et äkki sel korral õnnestub rasestumine, ja et kas ma juba peaks mõtlema haigla valiku peale või kuidas see nüüd käib? Väike paanika tuli ka, et kas ma TÕESTI olen valmis?

On küll suvi, aga mul on tööl ikka pingeline. Õnneks sai natuke luuslanki löödud ja peale järjekordset koosolekut sain lõpuks ka arsti kätte, kes viimaks ütles, et jah, nüüd on vereanalüüs korras (mingi näitaja oli langenud parajale tasemele).

Seega sain altleti arsti aja järgmiseks päevaks, et rääkida seekordsest raviplaanist.

Jälle uuesti vaja minna

Täna hommikul pidin uuesti minema verd andma. Kuna arst oli jätnud mulle saatekirja ühte polikliinikusse, aga verd jällegi teises sai anda, siis sõitsin läbi vihmase suvehommiku kohe veerand 8 kodust välja, jõudsin avamisajaks esimesse kohta ja sain väikese otsimisralli tagajärjel siis saatekirja, ning seejärel jõudsin, napilt leides parkimiskoha, ka teise kohale. Nii palju inimesi juba enne 8 polikliinikus, et parkimiskohti tõesti ei olnud? Andsin täna torkimiseks parema käe.

Sain ka juba vastused, veresuhkur oli ikka kõrge. Eelmisest nädalast on vasak veen juba ära paranenud, pean kolmapäeval jälle selle siis letti andma. Ma ei tea mida see veresuhkur näitab, aga igatahes - kui vaja, siis vaja!