Peale ligi 10-aastast ettevalmistust laste saamiseks, 9 IVF kuuri 4 aasta jooksul, mitmeid tuhandeid eurosid, 6 narkoosi, lugematuid haiglas tilguti all olemisi, kõhusüste ja ülekilosid, neelatud tablette, hüsteeriahooge ja pisaraid, varjamist sõprade, pere ja töökaaslaste eest jõudsid teadus ja minu keha kokkuleppele, et võiks rasedus õnnestuda - ja hoopiski loomulikul teel. Kes tahab, võib kõigest ise lugeda - tegin alles nüüd oma IVF päeviku taas avatuks ja jätkan vaid mõne meditsiinilise sissekandega, kuniks laps sünnib.

Friday, July 13

Täna käisin UHs

Täna oli märgitud UH vastuvõtt, asendusarst oli teises polikliinikus, mis tähendas mitte jalgsi, aga trammiga liiklemist. Mitte et see nii halb oleks, aga kui kõht on veidi paisunud ja iga hetk võib ka sadama hakata, siis jalgsi asjaajamine pole mu lemmik. Õnneks päike paistis ja trammiga sujus.
Ma alati mõtlen, kuidas saavad inimesed ilma autota hakkama, kui on toimetusi?
UH aeg oli 10.45, aga jõudsin varem ja sain kiiresti ühele poole.
Arst küsis, kuidas enesetunne on, ma ütlesin, et selline ebamugavus on, aga noh, kuna kõhus kõva kasvutöö käib mõlemas munasarjas, siis tunne pidi normaalne olema.
Raske on endal lihtsalt vaadata, kuidas kaal tõuseb muudkui.

No comments:

Post a Comment

Kirjuta, kas sul on mõtteid kirjutatuga seoses :)