Täna öösel ei maganud ma üldse korralikult. Ei tea, kas muretsesin üle või oli lihtsalt nii ebamugav voodis, selg ja kõht valutasid korraga. Kell 4 võtsin ibuprofeeni (mille najal ma siin muudkui elangi, õnneks see ei ole keelatud).
8st startisime elukaaslasega arstile, pidi olema punktsioon.
Elukaaslasel oli kell 9 koosolek, seetõttu ta kiirustas natuke. Aga mis sa kiirustad - seda kauem ju ukse taga ootad?
Kuna punktsioon oli mul juba teist korda, siis mul midagi võõrast ei olnud. Võrreldes talvise protseduuriga oli palju plusse: vähem riideid selga panna ja ära anda näiteks. Lugesin ka heaks endeks selle, et on väga ilus ilm täna.
Jõudnud kohale, jätsin enda õhukese mantli, trussikud ja kõik dokumendid garderoobi (ma ei tea, kas seda valvatakse?), ja siis liikusime järgmisele korrusele. Käes olid mul allkirjastatud IVF lepingud, ravikaart ja anesteesipaber.
Kuidagi inimtühi oli, üks kaunis vene rahvusest õde liikus ukse juurest ukse juurde ja näis midagi otsivat.
Elukaaslane oli närviline ja ootas, millal saab oma "kappi" minna. Topsiga toimetama, nagu meestel ülesandeks. Varsti ta läks, mind saadeti ka veel wc-sse ja siis läksin kabinetti.
Laboriarst võttis enda ajast 1 minuti ja tuli mulle häid sõnu ütlema. See oli hea tunne!
Arste oli õige mitu toimetamas mu ümber. Kõigepealt siis nagu ikka sinna nõmeda günekoloogi tooli peale, pea alaspidi ja jalad seoti kinni. Ma pole kunagi seda sallinud, seda tooli.
Järgmiseks üks arst toimetas seal steriliseerida, teine sättis arvutis ja paberitega, kolmas käis ja üürgas, et registratuurist vaieldi talle vastu. Neljas oli narkoosiarst, kes end tutvustas, seejärel uuri, mitmes protseduur on, samal ajal sõneles anesteesiõega (seesama, kes enne uksi kulutas), et miks kõik valmis ei ole, kus on EKG, vererõhk ja miks kanüül veel paigas pole? Seejärel tutvustas, et ta mind täiesti magama ei pane, vaid teeb kolmest rohust koosneva kokteili, et ma saaks vahepeal arstiga vestelda.
Ma küll proovisin vastu vaielda, et selline dialoog ei ole ehk hädavajalik, aga selle peale arvas, et no mõni teine arst teebki teisiti.
Vahepeal küsiti, et kas mul kõht ka valutab (jaa), kas varem ei mõelnud selle peale tulla, et haiglasse, sest mul on OHSS, kuna on PCOS. Ma ei osanud sellele ise tähelepanu pöörata, kuna eelmisel korral ei olnud midagi taolist. Ma küll mõtlesin pidevalt, et kas eelmine kord oli ka nii ebamugav, ma ise ei mäleta... aga oh ei - see hüperstimulatsioon täpselt selliste sümptomitega ongi.
Eks nad siis sellepräast tegid ka taolise narkoosi. Esimene doos - pea läks uimaseks, teine doos, jalad surisema, ja kolmas doos - hakati toimetama. Narkoosi all on naljakas olla - natuke tunned valu, aga praegu enam ei mäleta. Ja midagi nad rääkisid ka, aga ma ei suuda meenutada. Ajukeemiaga mängitakse ikka!
Järgmine hetk viidi mind taastumisruumi, paluti pikutada, lükati tilguti otsa.
Ega mul väga und ei olnud, aga niisama pikutasin. Hea oli, et oli hommik.
Üks arst ja üks õde käisid küsimas sümptomite kohta, tegid pika nimekirja, ja ma poleks osanud arvata, et minu väsimus, hingeldamine, kõhulahtisus (vabandust), suuenenud ja toonuses kõht jne on kõik OHSS sümptomid ja ma ei peaks neid üldse kannatama - vaid oleks pidanud arstile minema.
Seejärel kirjutati mulle välja 3 sorti rohtusid veel, jälle paarsada €, üks tromboosiohu vastu (ma olin päris shokeeritud seda kuuldes - poleks ise uskunud seda!), üks tilgutilahuseks (et viia OHSS alla) ja siis juba säilitusravirohi, mida ma ka eelmisel korral võtsin.
Saak teavitati ka ja selgitati, millised on edasised käigud.
Sel korral on ravi üldiselt olnud erinev, eelmine kord lühike, seekord pikk skeem. Ja komplikatsioonid ka, nagu näha. Ilmselt läheb ka raha rohkem. Loodetavasti siis on ka viimane kord see.
Hoian endale pöialt!
Nüüd olen kodus ja und ei ole, st magada ma ei taha. Küll aga ei plaani tööle minna ja kui arst ütleb, et võta haigusleht, siis ma võtan. Enne teen kodust natuke tööd. Ei tahaks küll haigusrahades kaotada... see nõme tervishoiu seadus.
Vaatan siis telekat ja ehk pärast teen uinaku.
8st startisime elukaaslasega arstile, pidi olema punktsioon.
Elukaaslasel oli kell 9 koosolek, seetõttu ta kiirustas natuke. Aga mis sa kiirustad - seda kauem ju ukse taga ootad?
Kuna punktsioon oli mul juba teist korda, siis mul midagi võõrast ei olnud. Võrreldes talvise protseduuriga oli palju plusse: vähem riideid selga panna ja ära anda näiteks. Lugesin ka heaks endeks selle, et on väga ilus ilm täna.
Jõudnud kohale, jätsin enda õhukese mantli, trussikud ja kõik dokumendid garderoobi (ma ei tea, kas seda valvatakse?), ja siis liikusime järgmisele korrusele. Käes olid mul allkirjastatud IVF lepingud, ravikaart ja anesteesipaber.
Kuidagi inimtühi oli, üks kaunis vene rahvusest õde liikus ukse juurest ukse juurde ja näis midagi otsivat.
Elukaaslane oli närviline ja ootas, millal saab oma "kappi" minna. Topsiga toimetama, nagu meestel ülesandeks. Varsti ta läks, mind saadeti ka veel wc-sse ja siis läksin kabinetti.
Laboriarst võttis enda ajast 1 minuti ja tuli mulle häid sõnu ütlema. See oli hea tunne!
Arste oli õige mitu toimetamas mu ümber. Kõigepealt siis nagu ikka sinna nõmeda günekoloogi tooli peale, pea alaspidi ja jalad seoti kinni. Ma pole kunagi seda sallinud, seda tooli.
Järgmiseks üks arst toimetas seal steriliseerida, teine sättis arvutis ja paberitega, kolmas käis ja üürgas, et registratuurist vaieldi talle vastu. Neljas oli narkoosiarst, kes end tutvustas, seejärel uuri, mitmes protseduur on, samal ajal sõneles anesteesiõega (seesama, kes enne uksi kulutas), et miks kõik valmis ei ole, kus on EKG, vererõhk ja miks kanüül veel paigas pole? Seejärel tutvustas, et ta mind täiesti magama ei pane, vaid teeb kolmest rohust koosneva kokteili, et ma saaks vahepeal arstiga vestelda.
Ma küll proovisin vastu vaielda, et selline dialoog ei ole ehk hädavajalik, aga selle peale arvas, et no mõni teine arst teebki teisiti.
Vahepeal küsiti, et kas mul kõht ka valutab (jaa), kas varem ei mõelnud selle peale tulla, et haiglasse, sest mul on OHSS, kuna on PCOS. Ma ei osanud sellele ise tähelepanu pöörata, kuna eelmisel korral ei olnud midagi taolist. Ma küll mõtlesin pidevalt, et kas eelmine kord oli ka nii ebamugav, ma ise ei mäleta... aga oh ei - see hüperstimulatsioon täpselt selliste sümptomitega ongi.
Eks nad siis sellepräast tegid ka taolise narkoosi. Esimene doos - pea läks uimaseks, teine doos, jalad surisema, ja kolmas doos - hakati toimetama. Narkoosi all on naljakas olla - natuke tunned valu, aga praegu enam ei mäleta. Ja midagi nad rääkisid ka, aga ma ei suuda meenutada. Ajukeemiaga mängitakse ikka!
Järgmine hetk viidi mind taastumisruumi, paluti pikutada, lükati tilguti otsa.
Ega mul väga und ei olnud, aga niisama pikutasin. Hea oli, et oli hommik.
Üks arst ja üks õde käisid küsimas sümptomite kohta, tegid pika nimekirja, ja ma poleks osanud arvata, et minu väsimus, hingeldamine, kõhulahtisus (vabandust), suuenenud ja toonuses kõht jne on kõik OHSS sümptomid ja ma ei peaks neid üldse kannatama - vaid oleks pidanud arstile minema.
Seejärel kirjutati mulle välja 3 sorti rohtusid veel, jälle paarsada €, üks tromboosiohu vastu (ma olin päris shokeeritud seda kuuldes - poleks ise uskunud seda!), üks tilgutilahuseks (et viia OHSS alla) ja siis juba säilitusravirohi, mida ma ka eelmisel korral võtsin.
Saak teavitati ka ja selgitati, millised on edasised käigud.
Sel korral on ravi üldiselt olnud erinev, eelmine kord lühike, seekord pikk skeem. Ja komplikatsioonid ka, nagu näha. Ilmselt läheb ka raha rohkem. Loodetavasti siis on ka viimane kord see.
Hoian endale pöialt!
Nüüd olen kodus ja und ei ole, st magada ma ei taha. Küll aga ei plaani tööle minna ja kui arst ütleb, et võta haigusleht, siis ma võtan. Enne teen kodust natuke tööd. Ei tahaks küll haigusrahades kaotada... see nõme tervishoiu seadus.
Vaatan siis telekat ja ehk pärast teen uinaku.
No comments:
Post a Comment
Kirjuta, kas sul on mõtteid kirjutatuga seoses :)