Peale ligi 10-aastast ettevalmistust laste saamiseks, 9 IVF kuuri 4 aasta jooksul, mitmeid tuhandeid eurosid, 6 narkoosi, lugematuid haiglas tilguti all olemisi, kõhusüste ja ülekilosid, neelatud tablette, hüsteeriahooge ja pisaraid, varjamist sõprade, pere ja töökaaslaste eest jõudsid teadus ja minu keha kokkuleppele, et võiks rasedus õnnestuda - ja hoopiski loomulikul teel. Kes tahab, võib kõigest ise lugeda - tegin alles nüüd oma IVF päeviku taas avatuks ja jätkan vaid mõne meditsiinilise sissekandega, kuniks laps sünnib.

Wednesday, July 4

Lõpuks ok

Täna käisin veelkord hommikul verd andmas, kusjuures mul  juba tekkis oma lemmik-õde. Enamik õdesid on vene rahvusest, aga alati väga sõbralikud.
Veel tekkis mõte, et äkki sel korral õnnestub rasestumine, ja et kas ma juba peaks mõtlema haigla valiku peale või kuidas see nüüd käib? Väike paanika tuli ka, et kas ma TÕESTI olen valmis?

On küll suvi, aga mul on tööl ikka pingeline. Õnneks sai natuke luuslanki löödud ja peale järjekordset koosolekut sain lõpuks ka arsti kätte, kes viimaks ütles, et jah, nüüd on vereanalüüs korras (mingi näitaja oli langenud parajale tasemele).

Seega sain altleti arsti aja järgmiseks päevaks, et rääkida seekordsest raviplaanist.

No comments:

Post a Comment

Kirjuta, kas sul on mõtteid kirjutatuga seoses :)